Rahvuste olud Venemaal ja Karjalas

Rahvuste olud Venemaal ja Karjalas

Integratsiooniteemalisel konverentsil Narvas oli üks huvitavamaid ettekandeid Karjala Keele ja Ajaloo Instituudi vanemteaduri Zinaida Strogaltšikova "Venemaa kogemused vähemusrahvuste haridus- ja kultuuripoliitika vallas Karjala näitel". Ettekandja on Vepsa Kultuuriseltsi esimees. Siinkohal refereerime tema ettekannet.

Venemaal sisuliselt puudub kodakondsusprobleem ja juriidiliselt on kõikidele rahvustele konstitutsiooniga tagatud suured õigused. Nii võib Venemaa koosseisu kuu­luvates vabariikides olla oma riigikeel. Paraku ei taga sel­lise riigikeele olemasolu veel seda, et koolides toimuks selles keeles õppetöö. Keele õppimine on võimalik vaid soovi korral. Seadused on demokraatlikud, ent tihti neid lihtsalt ei täideta. Oma keele eest võitlevad tugevasti vaid Tatari, Baškiiri ja Jakuutia vabariigid. Karjalas ei ole kar-jala keelel riigikeele staatust. Ei ole ka raha keeleõppe käivitamiseks - täpsemalt ei ole raha millekski. Föderaaleelarves on vaid kaks programmi rahvustele toe­tuste jagamiseks. Näiteks said vepslased hiljuti 50 000 rubla ja seda pärast kuueaastast vaheaega. Kogu rahvus­poliitika on formaalne, ei toimi tegelikult. Lisaks vaheldu­vad pidevalt rahvastikuasjadega tegelevad ministrid, mis tekitab rahvastikuministeeriumis segaduse. Tegelikult toimib kogu rahvuspoliitika regioonide tasemel ja sõltub regioonide juhtidest. Mõned neist oskavad luua tasakaalu põhirahvuse ja venelaste vahel. Regioonijuhtide ükskõik­suse tõttu rahvusküsimustesse suhtumisel on kõik rahvusseltside juhtide õlul. Venemaal sisseseatud partei­lisuse nõue võimustruktuuride valimisel loob lisaks olukorra, et põlisrahvad võimuorganitesse enam suurt ei pääse ega osale võimu teostamises. Täielik enamus võimustruktuurides on venelaste käes.

800 000 elanikuga Karjala on väga omapärases seisus. Karjalased moodustavad 10% (ligi 80 000 inimest) Karjala elanikkonnast. Lisaks elab vabariigis 18 000 ingerisoom-last ja 6000 vepslast. Kõiki soome-ugri rahvaid on Karjalas seega 13%. Ülejäänud on venelased, ukrainlased, val­gevenelased jne. Ka Karjala parlamendis on peamiselt venelased - ainult neli parlamendisaadikut on passi järgi karjalased. Tuleb arvestada, et vaid pooled karjalastest oskavad oma emakeelt. Ühtset karjala kirjakeelt ei ole, koolides õpetati selle asemel soome keelt. Siiski õnnestus koolides taastada karjala, soome ja vepsakeelne õppetöö. Petroskois avati spetsiaalne soome-ugri kool, kuid üsna edukalt toimiva kooli direktor on tänaseks vahetunud ja kooli edasine saatus on selgusetu. Õpetajate Instituudis avati karjala keeleõppe rühm, ent on selgunud, et ükski kool ei vaja selle lõpetanuid. Kui parlament ei kinnitanud karjala keelt riigikeeleks, siis üks ajaleht avaldas artikli pealkirjaga "Karjala keel kaotati ara". Selline suhtumine hämmastas meid.

Refereeris TOIVO TINT