Integratsiooniprotsess ja haridus: rahvusvähemuste identiteet ja haridusmudelid

Integratsiooniprotsess ja haridus:
rahvusvähemuste identiteet ja haridusmudelid

Viimasel ajal on mitmel üritusel käsitletud Eestis elunevate vähemusrahvuste haridusküsimusi. Oma koolisüsteem on Eestis olemas neist vähemusrahvustest arvukaimal - venelastel. Ka Eesti juutkonnal on oma kool Tallinnas Käru tänaval. Kuid ülejäänud vähemuste puhul piirdub rahvuslik õpetus vaid paremini või halvemini tööta­vate omaalgatuslikus korras loodud pühapäevakoolidega. Allpool refereerime Rahvusraamatukogus 30. märtsil 2001 toimunud Presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaua konve­rentsil "Eesti haridussüsteem ja rahvusvähemused" toimunud diskussioonil väljaöeldud seisukohti.

Seto Kongressi Vanemate Kogu abiesimehe ja Riigikogu liikme Rein Järvelille väitel ei tee Eestis muret siinsete venelaste identiteet, vaid hoopis teiste vähemusrahvuste seisund. Setode esindaja tõstatas küsimuse, kuidas suu­davad ülejäänud vähemused tagada oma identiteeti Eestis. Paraku valivad need Eesti teiste vähemusrahvuste esinda­jad oma laste koolitamiseks tihti hoopis venekeelse kooli. Kuidas ikkagi säilitada meie vähemusrahvuste identiteeti, mis võimalused selleks on ja millised oleksid kokkutulnute ettepanekud, küsis esineja.

Rahvustevahelise Kultuuriseltside Ühenduse Lüüra esinaise Liidia Kõlvarti sõnul on kahtlane, kas Eesti riik ja rahvusseltsid suudavad praegu tagada vähemusrahvustele omakeelset haridust. Samal ajal esitatakse seltside endi poolt loodud pühapäevakoolidele kõrgeid nõudeid, milleks on haridusorganite silmis pädevate õpetajate ja õppepro­grammide olemasolu jne. Altpoolt tulnud initsiatiivil juba loodud vorme tuleks arvestada ja lasta tegutseda. Kogu inte­gratsioon peaks tulema altpoolt, selgitas Kõlvart. Rahvusseltsidel on vaja oma pühapäevakoole.

Viljandi Kultuurikolledzhi rektor Anzori Barkalaja selgi­tas, et alati tuleb toetada rahvuste omakultuuri ja seda ka eestlaste puhul. On ju olemas saarlased, setod jt. On olnud olemas oht, et kõik nõukogude rahvad suunatakse venelusse. Eestis peab venelane olema esmalt venelane ja seejärel eestivenelane. Riik peab looma head mängureeglid kõigile omakultuuridele.

Kultuuriministeeriumi nõunik Alar Ojalo märkis, et Eesti riik on rahvusseltse toetanud kümme aastat. Käesoleval aastal toetas riik seltse 1,5 miljoni krooniga ja varem 2 miljoni krooniga aastas. Mõtlemapanev on see, et eestlasi idas toetas Eesti riik 150 000 krooniga. Kultuuriministeerium kavandab edaspidi suhtlust rahvus­seltsidega senisest rohkem katusorganisatsioonide kaudu, selgitas Ojalo.

Eestimaa Rahvuste Ühenduse presidendi Jaak Prozese sõnul kimbutab pühapäevakoole rahapuudus, oma ruume ei ole ja õppevahendeid napib. Kuid probleemiks on ka rahvuslik identiteet, soov eristuda, rahvusintelligentsi ole­masolu. Mis vaevab seltse? Kas pühapäevakool on kogukon-nasisene vajadus või juhtide ambitsioonide elluviimine? Tähtis on ise teha ja ühtteist ohverdada. Kas kümme krooni on väga palju? Õppimise eest maksmine või mittemaksmine on kooli puhul oluline. Kui ikka ise ennast ei austa, ei pea ka teised sinust lugu. Kas me ei karda tõde, et pahatihti ei tahetagi oma emakeelt osata. Teatav kord peab pühapäe­vakoolide puhul olema. See korrastaks kogu ettevõtmist. Selge on ka see, et haridusministeerium peab pühapäevakoole mingit pidi reglementeerima ja korrastama. Paraku tuleb tõdeda, et pühapäevakoolide finantseerimine on olnud kaootiline. Prozes toetab pühapäevakoolide finantseerimist, ent tähtis on ka lastevanemate endi soov maksta õppetöö eest. Tundub, et paljude rahvuste puhul on tegemist madala rahvusteadvusega - mõnedki on liialt haaratud materiaal­susest. Vaja on käivitada täiskasvanute õpe - katusorganisatsioonid peaks looma rahvaülikoole. Tuleb õpetada rahvusteadvust ja seltsitegevuse aluseid, sest paljud rahvusvähemused ei oska organiseeruda. Rahvaülikooli õppekursus peaks olema avatud ja tasuline. Prozes väljen­das kartust, et eestlased huvituvad udmurdi ja korea keelest rohkem kui need rahvused ise.

Lõuna-Eesti armeenlaste eestseisja Rafik Grigorjani sõnul ei ole vähemusrahvustel tegelikult võimalust saada oma­keelset haridust. Selleks on võimalus vaid eestlastel, venelastel ja osalt ka juutidel. Seaduslik baas keeleõpetuse jaoks puudub ja emakeeleõpetus on vaid rahvusseltside endi õlgadel ning püsib entusiastidel. Ainult kultuuriminis­teerium toetab pühapäevakoole. Paraku ei ole pühapäe­vakoolid konkurentsivõimelised ja lapsed jäävad neist meeleldi eemale. Seega on vähemusrahvustest vaid venelas­tel õigus oma identiteedile. Kuid enamus peaks andma või­maluse vähemusele - neid tuleb kaitsta.

Tartu Ülikooli dotsent Paul Hagu tuletas meelde, et 150 aastat tagasi oli eraldi põhjaeesti ja lõunaeesti keel ning esmakordselt tõlgiti Piibel just lõunaeesti keelde. Setud küll väga ei nurise, kuid oma mure ja probleemid on olemas neil­gi. Sest paraku lapsed ei räägi seto keelt. On suhtumist, et parem, kui keegi ei räägiks seto keeles. Seetõttu otsustavad setod taotleda kultuuri autonoomiat. Võru Instituut sai rii­gilt 800 000 krooni ja 30 koolis õpetatakse võru keelt. Ülikoo­lis on loodud lõunaeesti keele uurimise keskus. Kavandatakse ka võru keele ja seto traditsioonide õpetamise alustamist. Hagu avaldas lootust, et eestlased saavad aru, et nivelleerunud eestlased ei ole kõige paremad ja vägisi eestlaseks tehtud eestlane ei ole kellegi jaoks hea lahendus. Muidugi peab mingisuguses ulatuses mõistma nii üldriiklikku kui ka kohalikku kultuuri. Selle kombe katkestas nõukogude võim, ent Hagu väljendas optimismi, et inimesed ise leiavad lahenduse.

Juudi noorteliikumise Dor va dor (Põlvest põlve) eestveda­ja Maksim Melamedi sõnul osaleb selles liikumises ligi 200 noort ja tegevusest võetakse aktiivselt osa. On võimalik noori kaasata, kui vaid ise tahta. Seltsi kulud kuus on vaid 2000 krooni. Miks mitte luua vähemusrahvuste noortekeskust? Melamed kutsus soovijaid juudi noorteliiku­mise kogemustest õppima. Dor va dor tegutseb Tallinna Juudi kooli ruumides Käru tänaval.

Diskussiooni lõpetuseks koondas setode eestvedaja Rein Järvelill kõik väljaöeldud mõtted kokku - rahvusliku identi­teedi säilitamisel peaks esikohal olema rahvuse enda tahe ja ohvrimeelsus. Seejärel riiklikud seadused, mis rahvuste identiteeti toetavad. Mitte ainult siinsetele venelastele, vaid ka teistele vähemusrahvustele tuleb anda üldharidusliku, kooli võimalus. On selge, et ilma rahalise toeta ei ole võima­lik rahvusidentiteeti säilitada ja selleks on vaja nii isa- kui emamaa, aga ka inimese enda panust.

Refereeris TOIVO TINT