Hõimukaaslased Idas

Hõimukaaslased Idas

Taasiseseisvunud Eesti asus iseenda küllalt rasketele oludele vaatamata kohe toetama soome-ugri rahvaid Venemaal. Täpselt nii, nagu on seda teinud ka Ungari ja Soome. Kui olla aus ja täpne, siis aeti soome-ugri asja ka Nõukogude Eestis. Maailm ei ole ju kaugeltki mustvalge, vaid hoopis siiruviiruline. Kes neid pooltoone kõiki oskab kokku lugedagi. Küllap on keeruline kokku lugeda ka rohkeid Tartus hariduse saanud hõimlasi.

Keda siis veel toetada, kui mitte hõimukaaslasi Idas. Sealsed rahvuslikud ja keelelised olud on keerukad ka siis, kui jätame kõik majandusraskused hetkeks kõrvale. Eesti riigi põhitoetuseks Venemaa soomeugrilastele on eesti­keelse hariduse võimaldamine. Nii on kümned ja kümned noored saanud astuda Tartu ja Tallinna kõrgkoolidesse õppi­ma mitte üksnes traditsioonilisi humanitaaraineid. On selge, et udmurdid ja komid vajavad ka majandusjuhte ja tehnilisi spetsialiste, metsanduse asjatundjaid ja agronoome. Eriti niisuguseid, kellel on peale üldlevinud vene keele ka teised keeled vabalt suus, emakeelest rääki­mata. Eestis õppides on see võimalik, Venemaal tihti kahtla-sevõitu. Hiidsuurel maal tahab suurkeel ja suurkultuur kõik väiksemad lausa oma alla võtta. Eestlased on ju seda ka omanahal tunda saanud. Oluline on soome-ugri muusikutele, kirjanikele ja kunstnikele Eestis esinemisvõimaluste loomine, samuti nende siiakanti toomine. Juba õhkkond on; teine - oludest rääkimata. Seda tänuväärset tööd teeb Asutus Fenno-Ugria, ent küllakutsujaks on ka teised Eesti institutsioonid.

On selge, et Eesti võimalused on enam kui piiratud. Seega oleks oluline saada Venemaa soomeugrilaste toetajaiks ka Euroopa ja rahvusvahelisi organisatsioone. Laiem rahvusva­heline huvi nende rahvaste saatuse vastu on neile ülioluline.

TOIVO TINT