RAHVUSVÄHEMUSTE HARIDUSPERSPEKTIIVID

RAHVUSVÄHEMUSTE HARIDUSPERSPEKTIIVID

Kõhe alguses vabandan lugeja ees, et ei hakka käesoleva artikli raames käsitlema termineid "etniline- ja rahvusvähemus", millel on küll suur tähtsus, kuid teises kontekstis. Antud artiklis on oluline see, et statistika and­metel moodustasid eestlased 1999. a. kogu elanikkonnast 65,2%, rahvusvähe­mused 34,8%. Numbrites väljendatuna teeb see kokku l 445 589 inimest, nen­dest 942 526 eestlast; muudest rohkearvulistest gruppidest - 406 049 venelast, 36 659 ukrainlast, 21 363 val­gevenelast, 13 027 soomlast. Üldse elab meie riigis aga enam kui 100 rahvuse esindajaid.

Väikearvulised rahvusrühmad oman­davad formaalse hariduse kas eesti või vene põhikeelega haridusasutustes. Valik tuleneb perekonnas kujunenud tra­ditsioonist, on seotud vanemate kaalutle-tud hinnanguga oma laste tuleviku pers­pektiividele. Nagu teada, on tänapäeval märgata tendentsi, et eesti õppekeelega haridusasutustes kasvab rahvusvähe­muste esindajate arv.

Olenemata õppekeelest püüab Eesti vastavalt rahvusvaheliste dokumentide soovitustele ja riiklikule Eesti ühiskonna integratsiooni programmile (märts 2000) üles ehitada uut multikultuurset haridussüsteemi. Selle raames peab vähemusrahvastel olema võimalus, juhul kui nad avaldavad soovi, saada ema­keelne haridus või õppida oma emakeelt ja kultuuri.

Selline on ideaal, mille poole me pürime. Tänapäeval kannavad seda koor­must peamiselt rahvuslikud kul­tuuriseltsid ja nende koosseisus tegutse­vad pühapäevakoolid, igaüks vastavalt oma võimalustele ja probleemist arusaamisele. Au ja kuulsus nendele selle eest!

Kuid tundub, et ka haridusministeeri­umi jaoks on saabunud aeg ratsionaal­selt hinnata, kuhu me oleme jõudnud oma teel ideaali poole; tõsiselt kaaluda nii materiaalseid kui ka inimressursse ning arukalt planeerida tulevikku.

Ressursside hindamise all pean silmas alljärgnevat:

1) Kas meil on võimalus ette valmista­da õpetajaid rahvuskultuuri ainetsükli jaoks - emakeele ja kultuuri osas lisaks formaalsele haridusele, samuti emakeele õpetajaid rahvusvähemuste keeltes jaoks kas või algkoolidele?

2) Millised on võimalused kindlustada rahvuskultuuri ainetsüklid, samuti muud ained õppekirjandusega?

3) Kas on potentsiaali programmide ettevalmistamiseks, mis tagaksid kaasaegse ja kvaliteetse hariduse vähe­musrahvaste keeltes?

Arvan, et eelkõige peavad just rahvus­likud kogukonnad läbi kaaluma kõik need probleemid ja selgelt väljendama oma soovi luua või säilitada emakeelne haridus.

Juba praegu võime positiivselt vastata osale nendest küsimustest. Eestis on ole­mas baas pedagoogilise kaadri väl­jaõpetamiseks. Tartu Ülikoolis ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis, samuti mõnedes kolledžites on soome-ugri, slaavi, germaani filoloogia osakonnad. Sel aastal avati Tallinna Pedagoogikaülikoolis idakeelte osakond, millel on väga suur tulevik. Ministeerium esitab kõigile osakon­dadele riikliku tellimuse, andes sel teel oma panuse vähemusrahvaste hariduse arengusse.

Eraldi ja seejuures väga delikaatne küsimus on usuõpetuse aluste õpetamine vähemusrahvastele. Ettevalmistuse baasiks võib olla Tartu Ülikooli teoloogia osakond, samuti Eesti vaimulikud õppeasutused ja Eestis seaduslikult tegutsevad konfessioonid.

Öeldu valguses ei saa mööda minna ka delikaatsest rahaküsimusest, mis kind-lasti on mureks rahvus- ja kultuuriselt­sidele, ja mida mulle otsese tihti esi­tatakse. Täna kannavad kultuuriseltside tegevuse toetamise ning nende koosseis­us tegutsevate pühapäevakoolide peamised kulud Kultuuriministeerium, Integratsioonifond, mis kaasab välis-doonoreid, samuti kohalikud omavalit­sused. Just mainitud asutused viivad läbi projektide konkursse ja jagavad vahendeid kultuuriseltsidele.

Haridusministeeriumi eelarvest finantseeritakse rahvus- ja kultu­uriseltse ning pühapäevakoole väga tagasihoidlike summadega. See on loogi­line, sest meie objekt on eelkõige formaalne haridussüsteem: alg-, põhi-, kesk-, kesk-eri- ja kõrgharidus, huvi­haridus - seega litsentseeritud õppea­sutused.

Tahan öelda, et haridusministeeriumi tegelik panus vähemusrahvaste haridussüsteemi arengusse on tohutu -ülikoolide riiklike tellimuste kaudu, teaduslike uurimuste kaudu multikul­tuursest Eestist, samuti metoodilise nõustamise, seminaride ja konverentside kaudu.

Ei varja, et oleme arutanud võimalust jagada rahad hinnates üksikuid projekte,
kuid loobusime sellest põhimõttest mitmel põhjusel. Võiks arvata, et see on väga lihtne lahendus - praegu on meil vaid 2-3 Haridusministeeriumi poolt litsenseeritud pühapäevakooli, võikski toetada ainult neid, ja lasta ülejäänutel ise enda eest hoolitseda. Kuid meie ülesanne on luua tugev üldine alus, kontseptsioon rahvusvähemuste hariduse edasiseks arenguks Eestis, toetudes ühelt poolt rahvus- ja kultuuriseltside kogemusele, ja teiselt poolt aidates neid metoodika osas. Täna räägivad paljud pühapäevakooli esindajad, et nad ei ole professionaalid hariduse alal ja et rahvuskeele valdamine üksi ei garanteeri veel edu õpetamise protsessis.

Seoses sellega on mul hea meel luge­jatele teatada, et Haridusministeerium kavatseb novembri algul korraldada Tallinnas konverentsi teemal "Integratsioon ja rahvusvähemuste haridus Eestis". Konverentsi käigus püüame üheskoos objektiivselt hinnata asjade praegust seisu, vahetada omava­hel kogemusi ja tutvuda teiste riikide kogemustega ning arutada rahvusvähe­muste hariduse perspektiive. Konverentsil kavatseme korraldada infonäituse, kus pühapäevakoolid saavad konverentsist osavõtjaid oma tööga tutvustada. Pärast konverentsi avaldame kogumiku konverentsi materjalidega, mis aitab meid edaspidises töös.

Konverentsist osa võtma kutsutakse ülikoolide õppejõude ja kooliõpetajaid, rahvus- ja kultuuriseltside ning konfes-sioonide esindajaid. Üksikasjalik info konverentsi temaatikast ja registree­rimisvorm saadetakse septembris rahvus- ja kultuuriseltsidele, ülikoolidele ja uurimisasutustele.

Svetlana RAGRINA,
EV haridusministri nõunik