T A R T U   Ü L I K O O L
SOTSIAALTEADUSKOND
Politoloogia osakond

MAARJA PÜVI
 

VENELASTE INTEGRATSIOON EESTI ÜHISKONDA

BAKALAUREUSETÖÖ
Juhendaja prof. Raivo Vetik
1999

SISUKORD

Sissejuhatus
1. Rahvusvähemuste arengusuunad ühiskonnas
    1.1. Muulaste võimalikud arengusuunad ühiskonnas
           1.1.1. Assimilatsioon
           1.1.2. Integratsioon
           1.1.3. Separatsioon
           1.1.4. Konfrontatsioon
    1.2. Nelja arengumudeli võimalikkus Eesti ühiskonnas
2. Eesti integratsioonikäsitlus
    2.1. Venelaste integratsiooni teke
    2.2. Praegune demograafiline ja rahvuspoliitiline olukord Eestis
    2.3. Eesti riiklik integratsioonipoliitika
    2.4. Venelaste integratsiooni takistavad tegurid
           2.4.1. Keelebarjäär ja ideoloogilis-poliitilised vastuolud
           2.4.2. Eestivenelaste subkultuuri hüpotees
    2.5. Venelaste hoiakud integratsiooni suhtes ja eestlaste hoiakud  venelaste
           suhtes (millised
n eed peaksid olema integratsiooni tõhususe huvides)
    2.6. Integratsiooni põhielemendid (e. vahendid)
           2.6.1. Eesti keele omaksvõtt
           2.6.2. Õiguslik staatus - kodakondsus
           2.6.3. Haridus
           2.6.4. Teave ja meedia
           2.6.5. Kultuur
           2.6.6. Majandus ja regionaalpoliitika
Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus ja materjalid

Lisad
     Lisa 1. Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. Projektiankeet
     Lisa 2. Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse poolt 1999. aastal
                  toetatud projektide
 nimekiri seisuga 1.03.99
Summary

SISSEJUHATUS

Samuel Huntington on oma artiklis “The Clash of Civilizations?” öelnud:  

“…kultuurilised omadused ja erinevused on vähem
muutustele alluvad ja seega raskemini ületatavad ja
lahendatavad kui poliitilised ja majanduslikud.
Endises Nõukogude Liidus võivad kommunistidest
saada demokraadid, rikastest vaesed ja vaestest rikkad,
kuid venelastest ei saa iial eestlasi…”1

Võiks küsida, kas sellisel juhul on katsel integreerida venelasi Eesti ühiskonda üldse mõtet? Samas on selge, et venelaste kui Eesti suurima vähemusgrupi identiteedi ja nende Eestiga tervikuks liitumise probleemidega on vahetult seotud eesti rahvuse keele- ja kultuuri-identiteedi säilitamise küsimus. Teiselt poolt aga, mida sisemiselt integreeritum (riigina terviklikum) ja seega stabiilsem riik on Eesti, seda kiiremini aktsepteerivad erinevad Euroopa struktuurid (eelkõige Euroopa Liit) Eestit liitumis- ja koostöövõimelise partnerina. Niisiis peab Eesti läbima integratsiooniprotsessi kahel tasandil korraga - nii siseriiklikus perspektiivis muulaste integreerumise näol, kui ka välispoliitilises kontekstis Euroopasse integreerumise näol, kusjuures viimane sõltub suuresti esimese edukast läbiviimisest.

Küllaltki paradoksaalsena tundub asjaolu, et ülesande lahendada muulaste (ja eriti venelaste) adaptsiooni ja kultuurilise integratsiooni küsimused Euroopa demokraatlikule riigile omasel viisil on Eesti saanud juba teist korda selle sajandi jooksul. Erinevalt 1920-30ndatest aastatest puudutab see “ajalooline missioon” praegu väga suurt gruppi inimesi. Eesti Inimarengu Aruande prognoosi järgi elab aastal 2000 Eestis kuni 491 000 muulast (34 % kogu elanikkonnast), sealhulgas kuni 150 000 välismaalast ja umbes 84 000 Vene kodanikku…2

Käesolev töö koosneb üldises plaanis kahest peamisest alajaotusest. Põhiliseks töö eesmärgiks on anda ülevaade mitte-eestlaste (pearõhuga venelaste, kuna nende % kogu muulaskonnast on suurim) integratsioonist Eesti ühiskonda peale taasiseseisvumist ja seda protsessi raskendavatest teguritest. Keskendun just venelaste integratsioonile, kuivõrd väikesearvuliste rahvusvähemuste (ukrainlased, valgevenelased, ingerlased, tatarlased, juudid) integratsiooni problemaatika on pisut teistsugune ning nende käsitlemine koos - ühisnimetaja “mitte-eestlaste või muulaste integratsioon” all - kipub ühtede probleeme üle kandma teistele ja sellega üldpilti liialt komplitseerima.

Käesoleva töö esimeses peatükis käsitlen rahvusvähemuste arengusuundi ühiskonnas üldises mõistes. Annan sealjuures ülevaate teoreetiliste mudelite põhiolemusest, nende praktilistest võimalustest, eelistest, vigadest jne Eesti rahvusprobleemi puhul. Teoreetikud on rahvusvähemustele ühiskonnas välja pakkunud 4 peamist arengusuunda: assimilatsioon, integratsioon, separatsioon ja konfrontatsioon. Kuigi nii Eesti riik, eestlased ja muulased on kõige õigemaks variandiks Eesti puhul valinud integratsioonitee, oleks huvitav arutleda ka teiste arengumudelite reaalsest kohandamisvõimalusest meie ühiskonnas.

Töö teises ja kõige põhjalikumas peatükis käsitlen konkreetselt mitte-eestlaste (eriti just venelaste) integratsiooni Eestis. Püüan anda ülevaate Eesti rahvusliku integratsiooni olemusest ning peamistest probleemidest nii Eesti riigi kui ka “integratsiooni subjektide”, muulaste, endi seisukohast. Selleks, et tajuda integratsiooniprobleemide olemust, annan ülevaate mineviku pärandist, nn integratsiooni juurtest. Seejärel kirjeldan praegust reaalset demograafilist olukorda Eestis, millistes tingimustes me asume läbi viima või juba viime läbi integratsioonipoliitikat. Toon välja ka Eesti riikliku integratsioonipoliitika teesid ning nende seadusliku heakskiidu Riigikogu 10. juuni 1998.a. otsusega. Seejärel käsitlen integratsioonistrateegia põhielemente, milliseid teid pidi ja milliseid vahendeid kasutades on kõige otstarbekam ja valutum mitte-eestlaste integreerimist läbi viia ja mida arvavad integreeritavad olukorrast ja võimalustest ise. Sealjuures analüüsin selliseid aspekte nagu keel, haridus, poliitiline integratsioon, kultuur, majandus ja regionaalpoliitika.

Antud peatükk peaks leidma vastuse autori poolt püstitatud probleemile, toetudes teoreetilistele lähenemistele ning teisalt praktilisele olukorrale. Ühest ja ka õiget lahendust Eesti muulaspoliitika läbiviimiseks on kindlasti raske leida. Käesolev töö on üks võimalik tagasihoidlik üritus.

Teema valikul lähtusin mitmest asjaolust. Esiteks, probleemi olemuse - mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda - kestvast aktuaalsusest ja Eesti riigi jaoks tervikuna suurest valukohast. Teiseks, Eesti taasiseseisvumisest on möödas juba kaheksa aastat, emotsioonide aeg rahvuspoliitilises mõistes peaks olema nüüdseks ümber saanud ja on vaja reaalseid otsuseid ja projekte hakata ellu viima. Me oleme juba uue aastatuhande künnisel ja Euroopa struktuurid on valmis meid vastu võtma koostöövõimeliste partneritena ainult siis kui me suudame oma siseriiklikele probleemidele (sh. vähemusrahvuste küsimus) võimalikult parimad lahendused leida.

Eesti rahvuslikku integratsiooni, pärast taasiseseisvumist, on uuritud juba alates 1990-ndate algusest mitmete organisatsioonide ja autorite poolt. Viimased, värskeimad uurimistööd ja materjalid pärinevad üle-eelmisest ja eelmisest aastast (1997-98). 1997. aastal viidi läbi sotsioloogiline uuring mitte-eestlaste integreerimisest Eesti ühiskonda Tartu Ülikooli turu-uurimisrühma poolt. Uuringu finantseerijateks olid Kuningas Baudouini Fond ning Avatud Eesti Fond. Uuringu valikuks oli 1121 inimest, neist eestlasi 687 ja mitte-eestlasi 432. Mitte-eestlastest oli tallinlasi 234 ja Kirde-Eesti tööstuslinnade elanikke 189 inimest.

Samuti 1997. aastal koostati ÜRO Arenguprogrammi eestvõttel kokku kutsutud töörühma poolt raamdokument “Muulaste integratsioon Eesti ühiskonda”, mis pidi olema aluseks Eesti integratsioonistrateegia väljatöötamisele.

Uurimisprojekti VERA raames analüüsiti ajavahemikus juuni-november 1996 rahvusvähemuste asendit Eesti ühiskonnas ning selle muutumistendentse.

Veel lähtusin töö ülesehitusel Eesti riiklikust integratsioonipoliitikast: Eesti kui riigi eesmärgid muulaspoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel, seadusandlus jm.

1998. aasta algul loodi riigi poolt eraõiguslik fond - Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus, mille tegevuse eesmärgiks on algatada ja toetada muulaste integratsioonile suunatud projekte. Ka selle fondi poolt on olnud suur abi antud töö kirjutamisel ja kokku panemisel.

Euroopa Liidu Phare Eesti keele õppe programm sai alguse sügisel 1998. Leping programmi käivitamiseks Eesti Vabariigi Valitsuse, ÜRO Arenguprogrammi ja Euroopa Komisjoni esindajate vahel sõlmiti septembris 1998. Programm kestab kaks ja pool aastat. Ka selle programmi põhisuundi ja eesmärke on käesolevas töös kirjeldatud.
 

1. RAHVUSVÄHEMUSTE ARENGUSUUNAD ÜHISKONNAS
 

1.1. Muulaste võimalikud arengusuunad ühiskonnas

Selleks, et paremini mõista ja aru saada integratsiooni olemusest, kirjeldan siinkohal nelja teoreetilist rahvusvähemuste võimalikku arengusuunda ehk n.-ö. stsenaariumi ühiskonnas, sealhulgas ka integratsiooni lähemalt.

Kõige üldisemalt saab muulaste suhet/seotust ühiskonnaga tervikuna kirjeldada skaalal lähenemine-kaugenemine, ning liikumine sellel skaalal on suuresti mõjutatav nii poliitiliste otsustega, meedia jõupingutustega kui ka avalikkuse survel.3 Seega, vähemalt teatud piirides on tulevik, sealhulgas ka rahvussuhete tulevik, projekteeritav. Lähenemine (siia alla kuuluvad assimilatsioon ja integratsioon), see on liikumine osaluse, seesoleku, ühtsustunde suunas, liikumine olukorda, kus muulane samastab end antud ühiskonna ja seal toimuvaga ning kus enamus ühiskonnast sellist enesemääratlust aktsepteerib. Kaugenemine (separatsioon ja konfrontatsioon) seevastu tähendab selgete identiteedierinevuste säilumist ning Meie-Nende vahelise piiri püsimist.

Neli läheduse-kauguse põhiastet (seisundit, suhtetüüpi) oleksid järgmised:4

assimilatsioon (maksimaalne “lähenemine”, muulaste samastumine põhirahvusega, kohaliku

keele ja kultuuri täielik omaksvõtt koos sellekohase identiteedimuutusega);

integratsioon (lähenemine koos olemasoleva identiteedi säilimisega, “väljundiks” on

muulane, kel on põhirahvusega nii ühist kui ka erinevat);

separatsioon (passiivne/vaikne kaugenemine, sulgumine omakeelsesse ja omameelsesse

maailma, teisest poolest möödavaatamine);

konfrontatsioon (aktiivne eristumine, vastandumine ning võitlus oma huvide ja seisukohtade

maksmapanekuks).

Need neli suhtetüüpi on leidnud piisavalt analüüsimist nii rahvussuhteid käsitlevas kirjanduses kui ka “läbiproovimist” erinevate riikide poliitilises praktikas. Alljärgnevalt kirjeldan nelja mudeli peamisi tunnuseid ja iseärasusi.

1.1.1.Assimilatsioon

Assimilatsiooni põhisisuks on identiteedimuutus, mis sisaldab põhitunnustena:

- keele ülevõttu muulaste poolt, ka koduse keelena;

- antud ühiskonna kultuurile omaste käitumismallide ja tavade järgimist;

- segaabielusid, nimede muutmist.

Kuna tegu on isiksuse süvastruktuure haarava teisenemisega, siis on assimilatsiooni puhul sagedane teatud marginaliseerumine (viibimine eikellegimaal) ning ülekompensatsioon (püüd olla rohkem põhirahvuse esindaja kui viimane ise ongi). Samas saab assimilatsioon toimuda vaid kindlate sisetegurite (tugev motivatsioon) ja välistingimuste (“vastuvõtlik keskkond) olemasolul.

1.1.2.Integratsioon

Integratsiooni sisu on tervikliku ühiskonna tekkimine ja tema erinevast rahvusest liikmete osalemine selle erinevates struktuurides ja sfäärides täieõiguslike ja võrdsete subjektidena. Integratsioon erineb assimilatsioonist eelkõige selle poolest, et rahvusvähemus säilitab oma kultuurilise ja keelelise omapära, olles samal ajal suuteline toimima edukalt asukohamaa ühiskonnas. (Niisiis võib sissejuhatuse algul toodud Huntingtoni väidet pidada siiski just assimilatsiooni-pooldajate vastu suunatuks.)

Integratsiooni põhilisteks tunnusteks on:5

- kakskeelsed muulased, riigikeele oskus koos oma keele säilimisega;

- mõlemapoolne tolerantsus erinevuste suhtes (multikultuurse ühiskonna aktsepteerimine);

- enamuse-vähemuse rollide selge aktsept ühiskonnas;

- riikliku identiteedi domineerimine rahvusliku üle;

- säilib muulaste omakeelne kool, nendel on valikuvõimalus minna kas omakeelsesse või

põhirahvuskeelsesse kooli;

- vastastikuse usalduse taastamine.

Ka integratsioon on mõlemapoolset pingutust nõudev suhtetüüp, ühelt poolt tähendab see kohalikku keelde ja kultuuri sisseelamist muulaste poolt, teisalt ka põhirahvuse aktsepti mitmekultuurilisele riigile.

1.1.3.Separatsioon

Separatsioon kirjeldab olukorda, kus nii põhirahvuskond kui muulaskond elavad omaette maailmas, kontaktid, suhtlemine ja vastastikune huvi on vähesed, toimub vaikne eristumine. Separatsiooni kirjeldavad järgnevad tunnused:6

- ühe riigi territooriumil toimib tegelikult kaks omaette seisvat ning eri keelt rääkivat ühiskonda;

- kahe koosluse vahel puudub dialoog, kumbki pool on hõivatud omaenda muredega;

- levivad rahvuslikud hirmud, müüdid, eelarvamused;

- toimib rahvustevaheline tööjaotus, tööturg on segmenteerunud;

- elanikkonna organiseerumine etnilisel alusel (parteid, kirikud, koolid);

- muukeelne kool orienteerub oma õppekavadele ja õppematerjalidele;

- muulaskonna vastandumine antud riigile.

Separatsioon on “lõtv” suhtetüüp, sest ta ei nõua kelleltki erilist pingutust. Asjad kulgevad lihtsalt omasoodu.

1.1.4.Konfrontatsioon

Konfrontatsioon ehk aktiivne vastasseis (separatsiooni institutsionaliseeritud variant) sisaldab järgmist:7

- mõlemad pooled tunnevad ennast ahistatuna;

- aktiivne eristumine, muulased kaitsepositsioonis;

- rõhk minevikule, süüdlaste otsimine;

- poliitilise autonoomia nõuded, apellatsioon välisarbiterile;

- meedia kütab kirgi (ja naudib läbimüüke);

- dialoog vaid eitavas vormis;

- kool muutub muulaskonna poliitilise ja etnilise mobilisatsiooni keskuseks;

- esiplaanile lihtsad loosungid ja radikaalsed liidrid.

Konfrontatsioon on jällegi pingutust nõudev arengutee. Ta toimib eelkõige tunnete ja emotsioonide tasemel, ratsionaalne moment jääb mõlemalt poolt tahaplaanile. Samas pakub konfrontatsiooniparadigma liidritele võimaluse tõestada oma vajalikkust ning olla tähelepanu keskmes.

Kõik eelkirjeldatud neli suhetemudelit on teoreetilised konstruktsioonid.

Kuid samas on iga mudeli põhiprintsiibid välja töötatud ja tuletatud reaalsetest olukordadest, nii et kõik neli arengumudelit on praktiliselt võimalikud variandid rahvusvähemuste jaoks. See, milline mudel valitakse või nö. ette antakse, sõltub konkreetsest riigist, riigikorrast, rahvusvähemuse suurusest, kultuurist, emamaa suurusest ja mõjust jpm.

1.2. Nelja arengumudeli võimalikkus Eesti ühiskonnas

Eesti riik ja rahvas on valinud siinsete muulaste jaoks integratsiooni tee. Suuresti on see valik tulenenud mitte-eestlastest endist, geograafilisest paiknemisest, siseriiklikust demograafilisest olukorrast ja ajaloolisest pärandist.

Siiski on Eestis kaalutud ka teisi arengusuundi siinsete muulaste jaoks peale integratsiooni. Assimilatsioon kui täielik sulamine Eesti ühiskonda, separatsioon kui täielik eraldielamine oma ühiskonnas, konfrontatsioon kui aktiivne vastasseis Eesti ühiskonnale? Miks ei ole ükski neist kolmest arengusuunast kujunenud Eestis valdavaks, miks oleme just valinud integratsiooni kui pehme ühiskonnale lähenemise tee? Alljärgnevalt püüan arutleda, millised on soodustavad ja millised on takistavad tegurid nende kolme arengumudeli puhul Eesti tingimustes ning miks ikkagi on integratsioonil leitud olevat suurim potentsiaal mitte-eestlaste arenguks Eesti ühiskonnas.

 Kui kaaluda assimilatsiooni võimalikkust Eestis, siis kõigepealt tulenevad poolt- ja vastuargumendid regionaalpoliitilisest demograafilisest situatsioonist. Muulaskonna territoriaalne kontsentratsioon Ida-Virumaal teeb assimilatsiooni selles piirkonnas täiesti ebareaalseks. Samas aga mitmel pool väikelinnades ja maal (just Lääne-Eesti piirkondades) on assimilatsioon juba praegu domineeriv seosetüüp. Seega sõltub assimilatsioon just eelkõige eestlaste-muulaste arvulisest vahekorrast paikkonnas.

Assimilatsioonist Eesti ühiskonnas võiks rääkida ka kvantitatiivsuse-kvalitatiivsuse dimensioonist lähtudes. Üks asi on assimilatsiooni võimalikkus Eesti teatud paikkondades, teine on aga selle kvalitatiivne tulemus Eesti ühiskonnale ja muulastele endile.

Assimilatsiooni kvalitatiivsuse näitajateks ehk nö. soodustavateks asjaoludeks oleks kindlasti isikliku heaolu ootus (kujutlus, et eestlasena saab paremini hakkama), eestikeelne kõrg- ja kutseharidus, Venemaa madal prestiiz Eestis, eestlaste eelistatud positsioon ühiskonnas ja muidugi riiklik orientatsioon monoetnilisusele.

Assimilatsiooni võimalikkusest Eestis rääkides, ei tohiks ära unustada eestlaste kui põlisrahvuse arvamust selles küsimuses. Siinjuures viitab hetkeolukord küll rohkem takistavatele asjaoludele kui assimilatsiooni aktsepteerimisele eestlaste poolt. Eestlased ja venelased on küll pika okupatsiooniaja koos ühes ühiskonnas elanud, kuid sõbralikust kooseksisteerimisest on elu kaugel olnud, pigem võiks seda nimetada “sunnitud-punnitud kooseksisteerimiseks”. Seetõttu on praegu taasiseseivunud Eestis raske rääkida eestlaste kohesest valmisolekust muulaste assimileerimiseks. Pigem on märgata eestlaste distantseeruvat hoiakut ja väheseid kontakte omavahel. Ainult viimase paari aasta jooksul tundub, et “jää on hakanud natuke sulama” ja eestlased on hakanud tolerantsemalt oma mitte-eestlastest kaasmaalastesse suhtuma.

Assimilatsioon saab olla vaid indiviidi vaba valiku tulemus, mitte (näiteks riigi poolt) pealesunnitud mudel. Viimasel juhul hakkab tööle enesekaitse ja vastutegutsemine, tulemuseks on ühelt poolt üliassimileerunud vägaeestlased, teiselt poolt konfronteeruvad vastased.

Lõpetades assimilatsiooni käsitluse, võiks öelda, et paikkonniti see arengusuund Eestis juba toimibki. Paraku aga osades piirkondades ei ole muulaste assimileerimine võimalik

(Ida-Virumaa, eriti Narva), kuna seal lihtsalt puudub domineeriv põlisrahvas, kuhu sisse muulasi nö. sulatada. Selletõttu jääb assimilatsioon kui riiklik muulaspoliitika arengusuund puudulikuks ja seega mitte teostatavaks.

Kui arutleda separatsiooni võimalikkust Eesti ühiskonnas, siis tuleks alustada lähiajaloost. On ju separatsioon olnud siinsetes rahvussuhetes domineeriv suhetetüüp kogu Nõukogude okupatsiooniaja - Eesti territooriumil toimis reaalselt kaks omaette seisvat ning eri keelt rääkivat ühiskonda; toimis rahvustevaheline tööjaotus; tööturg oli segmenteerunud; elanikkond oli segmenteerunud ka etnilisel alusel (parteid, kirikud, koolid); venekeelne kool orienteerus oma õppekavadele ja õppematerjalidele jne. Põlisrahvuskond,eestlased, ning muulaskond elasid täiesti omaette maailmas, kontaktid, suhtlemine ja vastastikune huvi olid minimaalsed ja toimus järk-järguline eristumine. Olukorda okupatsiooni ajal võis ju kirjeldada pigem kui eestlaste vägivaldset assimileerimist Nõukogude ühiskonda ja viimase tavade-kommete ja keele ülevõtmist eestlaste poolt. Selline oli Nõukogude Liidu riiklik taktika, aga eestlased, vaatamata survele, suutsid säilitada omakeelse kultuuri ja suhtlemise, eksisteerides omaette separatistlikult siiasaadetud Vene elanikkonnast. Vastupidi toimis samasugune separatism - venelased elasid samuti eraldi nö. sunniviisiliselt tänu nõukogude poliitikale.

Tänapäeva tegelikkust vaadates ei ole separatsioon kuhugi kadunud. Omaetteolemise traditsiooni ja muulaste ajaloost tulenevat veendumust, et nad on Eestis soovimatud, ei ole nii lihtne kummutada. Kui eelnevalt sai arutletud assimilatsiooni soodustavaid ja takistavaid tegureid paikkonniti, siis separatsiooniga on sama lugu - õigemini just vastupidi - st. seal piirkonnas, kus assimilatsioon pole võimalik tänu rahvusvähemuse domineerimisele (Ida-Virumaa), seal jääb kehtima omaette separatistlik ühiskond, kus riiklik rahvuspoliitika on oma direktiive veidi pehmendanud. Maal ja väikelinnades, kus on juba reaalselt märgata assimilatsiooni tunnuseid, ei ole aga mõtet separatsioonist rääkida, sest muulased ise on valinud oma arengutee tänu kodukohale.

Jättes paikkondliku separatsiooni sinnapaika ja arutledes viimase üldiseid suundumusi Eestis, võiks välja tuua veel mõned separatsiooni takistavad tegurid, mis on pigem globaalse iseloomuga kui siseriiklikud. Kindlasti oleks separatsioon oluline takistus Eesti ühiskonna avanemisel maailma - turg, meedia, liikumisvõimalused, turumajanduse ja ettevõtluse areng oleks piiratud separatsiooni tingimustes; massikultuuri levik takistab omamoodi separatsiooni tekkimist, ka surve väljastpoolt (Põhjamaad, Euroopa, USA) piirab mitme ühiskonna teket samas riigis.

Niisiis, vaatamata mineviku pärandile, ei ole separatsioonil Eestis üleriiklikku tulevikku oodata. Kirde-Eesti piirkond, sealsete erandlike reeglitega, peaks riiklikult paika pandud programmile järele jõudma mitte lähitulevikus, aga kindlasti tulevikuperspektiivis generatsioonide vahetumisel.

Kui mõelda konfrontatsioonist, kui võimalikust muulaste arengusuunast Eestis, siis tuleks pöörduda psühholoogia valdkonda. Konfrontatsioon toimib ju eelkõige emotsioonide tasemel, ratsionaalsus jääb tahaplaanile. Olulist rolli mängivad liidrid ja nende tegevus. Minu arvates on Eesti konfrontatsiooni ajajärgu juba läbi elanud taasiseseisvumise algusaastatel, kus emotsionaalne pinge oli haripunktis nii eestlaste kui ka muulaste poolt. Muulaste poolt olid esiplaanil mõned üsnagi radikaalsed kommunistid, kes nõudsid vana nõukogude korra taastamist, ässitasid üles siinseid venelasi, tänu millele võtsid viimased sisse teatava kaitsepositsiooni. Ka eestlased, kes olid alles saavutanud iseseisvuse, võtsid sisse oma kaitsepositsiooni ja nii toimus aktiivne eristumine ja vastasseisu kehtestamine. Samas toimis selline konfrontatsioon lühikest aega, minevikust pärit emotsioonid jahtusid, nii eestlased kui muulased hakkasid tasapisi reaalselt tulevikku vaatama. Mõlemad pooled ja ka poliitilised liidrid said lõpuks aru, et vastasseis pole kummalegi kasulik ja ratsionaalne elukäsitlus hakkas Eestis levima.

Niisiis, konfrontatsioon Eestis on minu arvates oma aja ära elanud, tulevikku sellel suhtetüübil päris kindlasti ei saa siin olla.

Kui kolm arengumudelit Eesti ühiskonnas kui tervikus on läbi proovitud, plussid-miinused paika pandud, siis jääb järele üks - INTEGRATSIOON. Miks on integratsioon mitte-eestlastele parim võimalus edasi elamiseks Eesti ühiskonnas? Kui võtta lühidalt kokku integratsiooni soodustavad tegurid Eestis, siis need oleks järgnevad: pragmaatilised kaalutlused (on majanduslikult ja poliitiliselt kasulik), välisfaktorite suunav mõju, lääneliku (indiviidikeskse) mõtteviisi juurdumine, multikultuursuse aktsepteerimine, ühiskonna suhteline stabiilsus, avanemine Läände, muulaskonna suhteliselt kõrge valmisolek integratsiooniks jpm. aspektid.

Neljast arengumudelist on integratsioon minu meelest kõige sallivam, tolerantsem suhtetüüp, kus ruumi antakse nii põlisrahvusele kui ka muulastele, paikkonniti on võimalikud assimilatsiooni ja separatsiooninähud, aeg-ajalt süttivad (ent kohe ka kustuvad) mõned konfrontatsioonikolded, kuid samas on üleriiklik dominant ja mõtteviis siiski integratsioon. Peamiseks barjääriks integratsioonimudeli puhul tundub olevat visioonipuudus, s.t. et muulastel ega eriti eestlastel pole selget pilti, mida integreerunud Eesti tegelikult tähendab, kuidas ta hakkaks välja nägema. Seetõttu kaasnevad integratsiooniga loomulikud hirmud, eestlastel, et kõik läheb tagasi vene aega, muulastel, et neid tahetakse ikkagi jõuga välja suruda ja assimileerida.

Samas eeldab integratsioon mõlemapoolset pingutust, mis tuleb kõne alla vaid selge eesmärgipüstituse ja tugeva motiveerituse puhul.

Erinevalt assimilatsioonist on integratsioon eelkõige grupiline protsess, mis toimub nn. siduvate gruppide kaudu (kunstnikud, teadlased, narkomaanid, poliitikud jne.). Samas võib väita, et integratsioonimudel on kõige enam resonantsis praegu domineerivate globaalsete elulaadimuutustega: (post)moderniseerumise, individualiseerumise, mcdonaldiseerumise, massikultuuri levikuga. Selles mõttes võiks öelda, et muulaste integreerumine Eesti ühiskonda on samas ka globaalne integreerumine, kuna Eesti jaoks on praegu väga tähtis välispoliitiline dimensioon Euroopa ja maailma struktuuridega ühinemine.

Niisiis, kuna viimase aja üldiste trendide kui ka riikliku rahvastikupoliitika kindel suund Eestis elavate muulaste jaoks on integratsioon, siis sellest käesoleva töö autor edaspidi lähtubki.
 
 

2. EESTI INTEGRATSIOONIKÄSITLUS

2.1. Venelaste integratsiooni teke

Mitte-eestlaste, eriti aga just venelaste integratsiooni probleemi teke oli algselt ära määratud demograafilise situatsiooniga, mille taasiseseisvunud Eesti sai pärandiks ENSV-lt. Karm fakt on see, et riik nimega Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit hävitas vägivallaga ähvardades ja vägivalda kasutades iseseisva ja demograafiliselt eestiliku Eesti Vabariigi. Kui enne II maailmasõda oli Eesti valdavalt üherahvuseline riik - 1934.a. rahvaloenduse järgi 88,1% eestlasi (suurim rahvusvähemus - ka siis venelased - moodustas 8,2% rahvastikust), siis nõukogude koloniaalse rahvastikupoliitika tagajärjel oli 1989. aastaks eestlaste osakaal langenud juba 61,5%-ni ja venelased moodustasid 27,9% elanikkonnast. Osa eestlasi küüditati Venemaale, teine osa põgenes lääneriikidesse. Valdav osa praegustest muulastest toodi Eestisse või soodustati nende siia asumist N.Liidu imperiaalset rahvuspoliitikat rakendades. Viimase eesmärgiks oli pärast Eesti riigi hävitamist tõrjuda maalt järk-järgult välja ka eesti keel ja kultuur, asendades need vene keele ja internatsionaalse nõukogude kultuuriga. Venelaste Eestisse asumine ei olnud tavaline sisseränd koos kaasneva integratsiooniga kohalikku ühiskonda.8 Vastupidi, integratsiooni takistati kõigest jõust - sellest siis ka praegune mahajäämus selles valdkonnas. Impeerium tekitas kunstlikke muulasenamusi Narvas (kuhu sealt sõja eest põgenenud eestlasi tagasi ei lubatud) ja põlevkivipiirkonnas (kuhu toodi võõrtööjõudu sel ajal, kui eestlasi Eestist välja küüditati). Nõukogude ajal Eestisse asunud venelased esindasid siin impeeriumirahvust, kes enamasti ebateadlikult täitsid eestluse kahandamise ülesannet.

Integratsiooni põhiülesandeks on muuta endine impeeriumirahvus korrapäraseiks sisserännanuiks ja edasi lojaalseks kohalikku kultuuri ja keelt tundvaks rahvusvähemuseks.

Mineviku möönmine on arusaadavalt paljudele muulastele ülimalt raske, ent ilma selleta on nende integreerumine savijalgadel. Paljud muulased väidavad, et praegu on siin laialtlevinud

nende ahistamine ja diskrimineerimine. Samas võiks ju eestlased alati tuua võrdluseks nende

ahistamise ja diskriminatsiooni eelneva poolsajandi kestel. Et ajaloovastaseid perspektiive esitatakse teinekord siiralt, ei tee integratsiooni hõlpsamaks, vaid lisab raskusi. Tihti aitab siin ainult aeg ja põlvkondade vahetus.

Ajaloole silmavaatamine ei saa mõistagi olla lihtsalt hinnangute polaarsuse muutmine. Ajaloo õpetamine ei tohi muutuda ajude loputamise vahendiks. See kutsuks esile vastureaktsiooni või parimal juhul hinnangute silmakirjaliku omaksvõtmise.

Mitte-eestlaste (peamiselt venelaste) olukord muutus pärast Eesti taasiseseisvumist järsult, ilma elukohta vahetamata satuti äkki välisriiki, kus kohe tekkisid keele-ja kodakondsusprobleemid. Pealegi tundus Eesti riigi iseseisvus paljudele ajutisena.9 Kuigi ligi pooled venelastest on üles kasvanud Eestis, ei olnud neil vastavalt nõukogude aja ametlikule poliitikale kohustust ega vajadust suhelda teenindusasutustes ja töökohal eesti keeles. Samas kasvasid näiteks Kirde-Eesti venelased üles täiesti venekeelses keskkonnas. Siit tulenesid ka venelaste seisukohad, et vene keel peaks saama teiseks riigikeeleks, ja et Eesti kodakondsuse peaksid soovi korral saama kõik Eestis elavad inimesed.

Eesti muulaskonnal on minevikupärandit ületada raskem, sest nende ajalookogemus on eestlaste omast erinev ja eriti vanem põlvkond võtab viimase kümnendi sündmusi kaotaja positsioonilt. Tegelikult on nemadki ju olnud imperiaalse (rahvus)poliitika objektid, kusjuures muulaskond on valdavalt kaotanud ka oma rahvusliku identiteedi tunnetuse. See kaotus kahtlemata suurendab pidetuse tunnet.

Ülalmainitud rahvuspsühholoogiliste ja ka poliitiliste erimeelsuste ilmnemine on demograafilise situatsiooni kõrval olnud põhiliseks venelaste integratsiooni probleemi kujundajaks Eestis.

Selge on see, et praegust mitte-eestlaste integratsiooni probleemi lahates ja integratsioonimehhanismi käivitades, tuleb ajaloole otse silma vaadata ja mitte unustada minevikus toimunut.
 

2.2. Praegune demograafiline ja rahvuspoliitiline olukord Eestis

Kirjeldamaks praegust demograafilist ja rahvuspoliitilist olukorda Eestis, võiks parema pildi saamiseks võrrelda hetkeolukorda näiteks 1991. aastaga. Üldiselt võib öelda, et palju on muutunud, kuid palju on jäänud ka samaks. Eestlane kohtab oma igapäevases elus ikka veel survet lävida vene keeles. Sellele aastakümneid kestnud survele kaasneb nüüd venelaste vajadus teatud olukordades suhelda eesti keeles. Kuna üks surve ei asenda ega tasakaalusta teist, võib kogupinge tõusta. On kasvamas uus eesti põlvkond, kes ei valda enam vene keelt, ja uus venekeelne põlvkond, kes ei valda veel kuigipalju eesti keelt.10

Suur hulk muulasi on Eestist lahkunud, ent valdav osa on jäänud. Nende sündimus on langenud veelgi järsemalt kui eestlaste oma, nii et vastsündinuist on eestlasi 3/4. Kogurahvastikus on eestlased umbes aastal 2000 taas jõudmas 2/3 juurde (kus nad viimati olid aastal 1973).11 Riigist lahkus 1996. aastal umbes 5 000 muulast (praegu on väljaränne peaaegu seisma jäänud), ligi pooled neist välismaa sõjaväelased koos peredega. Praeguse väljarände minimaalsus on arvatavasti tingitud kiratsevast Venemaa majandusest ja läändepääsu raskustest. Lahkunute hulgas on suhteliselt palju olnud just neid, keda Eesti majandus enim vajaks - hea baaskoolitusega tehnilist personali.

Kodakondsuse oli naturalisatsiooni korras saanud 1997. aasta aprilliks 87,7 tuhat inimest, neist umbes 23 000 aastal 1996.12 Tulevased kodakondsuse taotlejad on eelkõige praegused kodakondsusetud (ligikaudu 300 000, kellele lisandub teatud hulk Venemaa ja teiste riikide kodanikke ja nende lapsi). Mitmed tegurid võivad kodakondsuse saamise tempot aeglustada või kiirendada, ent senini on see olnud mõistlikkuse piires, arvestades minevikust pärit raskusi. Tulevikus tempo eeldatavasti kiireneb noorte arvel, kellele on hakatud riigikeelt intensiivsemalt õpetama. Seni on nende inimeste rahvusvaheliselt aktsepteeritud staatuseks ´kodakondsuseta isik´ ja riigil nende ees ka vastavad juriidilised kohustused.

Riigikeele oskus on tõusnud, kuid tõusu tegelikku ulatust on raske hinnata, sest arvamusküsitlustel saadud enesehinnangud peegeldavad samavõrra eesti keele muutunud prestiizi kui tegelikku keeleoskust. Välistoetus täiskasvanute keeleõppeks on paisunud , ent huvi keeleõppe vastu on langenud, eriti Kirde-Eestis, kus ilmneb, et saab hakkama ka ilma eesti keeleta (eestlane ilma vene keeleta aga mitte).13

Näiteks 30-ne aasta tulevikuperspektiivis on otsustava tähtsusega praeguste 10-aastaste keeleoskus, mitte praeguste 40-aastaste oma. Eesti keele õpe venekeelsetes koolides on paranenud, ent kannatab siiski tugevasti õpetajate puuduse ja ebapädevuse all. Muulasperesid, kes paigutavad oma lapsi eestikeelseisse koolidesse, on juba nii palju, et mõnel pool on koolid ülekoormatud. Pealegi näitab see pigem murrangulist assimilatsiooni kui integratsiooni. Üks tähtsamaid etnilisi näitajaid võib olla just see, milline protsent uutest kooliastujaist läheb eesti, vene või muukeelsesse kooli.

Eesti meele osas on pilt veelgi hägusem. Ühelt poolt on vene keele ja selle kõnelejate staatuse normimine toimunud ilma suuremate rahutusteta, mis viitab Eesti Vabariigi vähemalt passiivsele aktsepteerimisele. Teisalt on eesti ajaloo, kultuuri ja geograafia õpetamine vene koolides edenenud veelgi aeglasemalt kui keeleõpe. Ühist õppekava eesti-ja venekeelseile koolidele alles hakatakse rakendama. Enamus vene koolide õpetajaid on hariduse saanud endise Nõukogude Liidu eri paigus. See on nõukogulik haridus, mis nüüd osutub võib-olla isegi üheks suurimaks takistuseks integreerumisel. Õpetajad võivad võõramaise mentaliteedi kestmist pikendada aastakümnete võrra..

Mittevenelastest muulased moodustavad 8% Eesti elanikkonnast. Olles allutatud Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal veelgi räigemale venestamispoliitikale kui eestlased (omakeelsete koolide puudumine), on paljud neist oma põliskultuurist võõrdunud. Eesti Vabariigis on asutatud kultuuriseltse ja koole, ent piiratud määral. Ka nende puhul kehtib pigem integratsiooni siht kui assimilatsioon (olgu eestlaste või venelaste poolt).

Mis puutub eestlaste poolsesse muulaste omaksvõttu, siis on kadunud lootus, et muulased lihtsalt lahkuvad. Tugevnenud on arusaam, et nendega tuleb kuidagi koos elada. Muulasi puudutavaid taasiseseisvumise järgseid rahvuslik-sotsiaalse süsteemi muutusi võib kõige enam näha järgmistes aspektides14:

1) Välja on kujundatud eestikeskne riiklus ja poliitilise juhtimise süsteem. Valdavalt mittekodanikest muulased ei osale vahetult riigiehituses ega poliitilise demokraatia arendamises, seega on nad pelgalt poliitika objektiks.

2) Suure osa impeeriumiaegsete ümberasujate juriidiline suhe Eesti riigiga on muulasest üksikisikule arusaamatu, sest välismaalase staatus siin sündinuile ja kasvanuile tundub ebaõiglasena.

3) Sisserände piiramine ja väljarände soodustamine on suurendanud põlisrahva suhtarvu ja vähendanud demograafilise venestumise ohtu. Peamiseks probleemiks on tõusmas rahvaarvu üldine vähenemine ning sellest tulenev töökäte nappus.

4) Nõukogudeaegse tööjaotuse omapäraks oli selle kulgemine suures osas mööda keelelist ja etnilist piiri. See soodustas kahe keelekogukonna enam-vähem paralleelset eksisteerimist ning ühise sotsiokultuurilise kommunikatsioonivälja peaaegu täielikku puudumist. Taasiseseisvumine pole seda palju muutnud, teisisõnu - muulaste “eemalolek” eestikesksest riigist on oluline tegur, mis siinset muulasühiskonda ühendab ja samas kaugendab seda Eesti ühiskonnast.

5) Suured ühiskondlikud pöörded tekitavad alati identiteedikriise. Muulaste kriisi peamiseks tunnusjooneks on eelkõige pidetuse, mittekuhugi kuulumise tunne. Seda võib määratleda kui totaalset “välismaalaseks olemist”, sest Eesti kui elukohamaa (kus on sündinud enam kui pooled muulased) pole juriidiliselt oma. Venemaa ja teised päritolumaad on samuti välismaad. Ja nii polegi kohta, mida on õigus pidada omaks ja kus sind tunnistatakse omade hulka kuuluvaks.

6) Mõnedki eestlased peavad muulasi jätkuvalt Eesti ühiskonda mittekuuluvateks ja muulaste integreerumist peetakse eeskätt nende isiklikuks probleemiks.

7) Kogu ühiskonnas kasvatab lähiajal sotsiaalseid pingeid ja rahulolematust varanduslik polarisatsioon, omanduse ümberjagamine, tööturutingimuste karmistumine ja mõnede elanikerühmade marginaliseerumine.

Kirjeldades Eesti demograafilist ja rahvuspoliitilist olukorda, tuleks siinkohal veel ära defineerida integratsioon ja selgitada selle lähtealuseid. ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojektis (lk. 3) on seda tehtud järgnevalt:

--Integratsioon Eesti ühiskonda on defineeritav kui üksteise vastastikune omaksvõtt etnilis-keeleliste rühmade poolt, millede püsivus pole ohus, kusjuures üldine lävimine toimub eesti keeles ja kõik elanikud on lojaalsed Eesti riigile.

--Integratsiooni strateegiliseks lõppeesmärgiks on pikaajaline ühiskondliku stabiilsuse tagamine. Lähem eesmärk on tõsta praeguse üleminekuperioodi protsesside juhitavust kehtivale õiguskorrale ja rahvusvahelistele normidele tuginedes.

Siinkohal toon välja eraldi ka need nn inimrühmad, keda võiks nimetada nö. integratsiooniobjektideks:

- eesti keele mittevaldajad,

- mittekodanikud ehk välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud,

- ajaloolised rahvusvähemused (mitte-eesti etnilist algupära põlisasukad),

- esimese ja teise põlve ümberasujad,

- eestilikust erineva kultuurilise ja keelelise taustaga isikud.

Väga tähtis küsimus on see, kas integreerumine on mõeldud pika-ajalise lõppsihina või vaheastmena teel täieliku sulatumise poole. Nagu juba ka esimeses peatükis arutletud, ei ole siiski assimilatsiooni soovitav lõppsihiks teha. Põhjuseid selleks on palju. Üks moraalne põhjus näiteks on see, et identsuse äravõttu ei soovi me enestele, järelikult ka teistele mitte.

Üks praktiline põhjus on näiteks see, et sulatamiskatsed on tihti vastutootlikud, sest nad tekitavad teadlikku vastupanu ja trotsi.

Eesti integratsioonimudeli üheks lähtekohaks on kindlasti tõdemus, et Eesti ühiskond ei ole kunagi enam sedavõrd ühe rahvuse keskne, nagu ta oli 1920-30-ndatel aastatel.

Üks siinseid eripärasid on veel ka see, et integreerimist vajav elanikkond moodustab Eesti ühiskonnast proportsionaalselt erakordselt suure osa - muulaskond on umbes 35% siinsest rahvastikust. Ka muulaskonna päritolumaade (tagamaa) rahvaarv on keskmiselt 100 korda suurem eestlaste koguarvust.15 Oma siinsest arvukusest ja tagamaade suurusest teadlik muulaskond (või vähemalt oluline osa sellest) on seetõttu suhteliselt inertne kaasa tulema muudatustega oma senises elukorralduses, seda enam kui muudatuste elluviimine (näiteks staatuseküsimused, keele-ja kodakondsusnõuded jms) toimub ilma põhjaliku ettevalmistuse ja selgitustööta. Teiselt poolt on ka eestlaskond integratsiooni suhtes inertne ja kannatab märkimisväärse sotsiaalpsühholoogilise koormuse all: olles teadlik oma arvulisest väiksusest, tunneb ta kartust rahvuslike väärtuste ähmastumise ja eestluse nõrgenemise pärast.

Niisiis on pikaajaliseks sihiks Eesti muulaste integreerumine: osata eesti keelt küllaldaselt avaliku elu tarbeks, jagada eesti meelt ajaloo ja kultuuri hindamisel, tunda uhkust Eesti saavutuste üle. Samal ajal tarvitada kitsamas ringis omaenda keelt soovitud ulatuses ja tunda uhkust oma kultuuri üle.

2.3. Eesti riiklik integratsioonipoliitika

Integratsiooni temaatika laiaulatuslikkus ja paljudimensioonilisus kujutab endast Eestile olulist väljakutset ning positiivsete interetniliste inimsuhete arendamine esitab Eesti poliitikutele ja spetsialistidele unikaalsed nõudmised. Tänaseks on Eesti astunud juba olulisi samme nimetatud probleemide lahenduste suunas.

1997. aasta maikuus lõi Vabariigi Valitsus uue rahvastikuküsimustega tegeleva ministrikoha - Rahvastikuministri, kelle alluvuse töötab Rahvastikuministri Büroo (sellel kevadel toimunud Riigikogu valimistel hõivas selle ministrikoha Katrin Saks, kes varem oli tuntud, kui küllaltki skandaalsete ja kõmuliste poliitikasaadete läbiviija Eesti Televisioonis).

1997. aasta juulis moodustas Vabariigi Valitsus asjatundjate komisjoni demograafia ja etniliste vähemuste Eesti ühiskonda integreerumise küsimuste käsitlemiseks. Rahvusküsimustega tegeleva ministri juhitud komisjon koostas integratsioonipoliitika eesmärke ja prioriteete käsitleva dokumendi, mille Vabariigi Valitsus võttis 10.veebruaril 1998.a. vastu. 1998. aasta juunis arutas kõnealust poliitikat Riigikogu ja kiitis selle heaks. See dokument määratleb integratsiooni kui protsessi, mille jooksul Eestis elavad mitte-eestlased hakkavad rohkem aktiivsemalt osalema tööjõuturul, haridusalastes tegevustes, kohalikus kultuurielus jne.

1998. aastal eraldas Vabariigi Valitsus 6 miljonit ja 1999. aastal 5,7 miljonit krooni riigieelarvest integratsioonialaste tegevuste toetamiseks. Nende ressursside kasutamiseks asutas Vabariigi Valitsus 31. märtsil 1998 Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse.16 Sihtasutuse nõukogu juhatab EV rahvastikuminister ning nõukogu liikmeteks on Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu liikmed ning esindajad EV Välisministeeriumist, ÜRO Arenguprogrammist, Eesti kõrgkoolidest ja EV Presidendi juures tegutsevast Rahvuste Ümarlauast. Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse tegevusest on kirjutatud selles alapunktis allpool seoses Vabariigi Valitsuse tegevuskavaga riikliku integratsioonistrateegia ettevalmistamiseks.

Alljärgnevalt toon välja Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda (heaks kiidetud Riigikogu otsusega nr. 14, 10.06.1998).

1. Eesti integratsioonipoliitika on kujunenud ühiskondlik-poliitilises kontekstis, mida iseloomustas Eesti iseseisvuse taastamine ja vajadus seada jalule õiglus Eesti rahva ja riigi seisukohalt. See kontekst on mõjutanud hoiakuid ja poliitika sisu. Tänapäeval jaguneb Eesti muulaskond nelja õigusliku kategooria vahel: Eesti kodanikud, teiste riikide kodanikud, määratlemata kodakondsusega isikud ja isikud, kellel puudub Eesti riigiga igasugune õiguslik suhe.

2. 1998. aasta alguseks on nii siseriiklik kui ka rahvusvaheline olukord muutunud. On toimunud mentaliteedinihe valdava osa mitte-eestlaste hulgas, sh. Eesti iseseisvuse kui paratamatu fakti aktsepteerimine. Võrreldes üheksakümnendate algusega on arengu läbi teinud ka eestlaste hoiakud muulasküsimustes, suhtumine on muutunud tolerantsemaks ja avatumaks.

Päevakorrale on tõusnud uued integratsiooniga seotud probleemid. Riigisiseselt on selleks eelkõige küsimus tunduva osa mitte-eestlaste eemalolekust Eesti ühiskonnaelust, sulgumises omakeelsesse ja omameelsesse maailma. Üheksakümnendatel läbiviidud sotsioloogilised uuringud viitavad selgelt mudeli “kaks ühiskonda ühes riigis” kujunemisele Eestis.

(Separatsiooni arengumudeli juurdumine - käsitletud I peatükis). Pole raske näha sedalaadi arengu ohtlikkust nii sotsiaalses kui julgeolekupoliitilises plaanis. Murettekitavaks on kujunenud olukord mitte-eestlastest noorte seas, kus paljud andekad noored ei leia piisavalt rakendusvõimalusi, samas kujundab kasvav tööpuudus soodsat pinnast kriminogeensele subkultuurile.

3. Muutunud sise- ja välisolukord eeldab Eesti integratsioonipoliitikalt järgmist sammu. See samm peab lähtuma rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavadest ja Eesti põhiseaduslikest põhimõtetest, meie tänastest riiklikest ja ühiskonnahuvidest, sihist tagada ühiskonna kiire moderniseerumine Euroopa Liiduga ühinemise kontekstis, säilitades seejuures nii sisestabiilsuse kui ka orientatsiooni eesti kultuuri kaitsele ja edasiarendamisele. Uue sammu sisuks peab saama senise paljuski spontaanse arengu asendumine riikliku strateegiaga, mille sisuks on selge orientatsioon mitte-eestlaste integratsioonile Eesti ühiskonda. See tähendab integratsioonile suunatud riikliku programmi ellurakendamist koos selle institutsionaalse ja finantsilise kindlustamisega. Eelkõige puudutab see mitte-eestlaste tegelikku osalemise võimaldamist Eesti ühiskonnaelus -- murrangut riigikeele õpetamises, muukeelse kooli kujundamist Eesti-keskseks, haridust, mille lahutamatuks osaks on kodaniku kasvatamine. Eesti riigi huviks on Eesti kodakondsust taotlevate mitte-eestlaste valmisolek täita kodanikukohuseid võrdselt eestlastega.

4. Eesti riikliku integratsioonipoliitika rõhuasetused peaksid olema järgmised:

-- orientatsioon tulevikku. Integratsioonipoliitika peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning Eestile stabiilse ja arenguvõimelise tuleviku ühinevas Euroopas.

-- suunatus lastele ja noortele. Sihiks on, et täna Eestimaal üleskasvavast põlvkonnast saaks järgmisel sajandil Eesti riiki ja maad koduks pidav ning seda väärtustav kodanikkond. Põhitähelepanu ja ka materiaalsed ressursid tuleb suunata eelkõige lasteaedadesse, koolidesse, huviringidesse, suvelaagritesse.

-- integratsioon kui väljakutse arenguks nii eestlastele kui mitte-eestlastele. Integratsioon on väga tõsine pingutus mitte-eestlaste jaoks, sest keeleoskus ja sellega seotud konkurentsivõime ei tule iseenesest. Samas on see väljakutse ka eestlaste tänasele avatusele ja sallivusele. Ilma eestlaste-poolse arusaamata sellise arengu vajalikkusest ja valmisolekuta astuda uusi omapoolseid samme pole integratsioonieesmärke mõtet püstitada. Ning kahtlemata on integratsioonistrateegia tõsiseks ülesandeks Eesti riigile ja poliitikutele, kuna defineerida tuleb ka Eesti kui demokraatliku rahvusriigi arengu sisepoliitilised eesmärgid.

-- mitte-eestlaste aktiivne osalemine integratsioonis tegelike subjektidena, kelle vajadused ja ootused leiavad arvestamist integratsioonipoliitika kujundamisel. Mitte-eestlaste hulgas levinud võõristav ja passiivne hoiak peab asenduma arusaamaga, et iga inimese aktiivsusest ja koostöövõimelisusest sõltub tema väljavaade kindlale tulevikule Eesti ühiskonnas.

-- kindlustunne kui integratsiooni alus. Tegelik barjääride murdmine ning sallivuse kujunemine saab toimuda vaid olukorras, kus kõik osapooled tunnevad end kindlalt ja turvaliselt. Eestlaste jaoks tähendab see tagatisi eestluse säilimiseks ja arenguks. Mitte-eestlaste jaoks tähendab see kindlust, et Eesti riigi poliitika pole suunatud nende väljatõrjumisele või assimileerimisele. Kahe eraldiseisva ühiskonna mudel suurendab objektiivselt ebakindlust nii eestlaste kui mitte-eestlaste jaoks. Mõlemapoolse kindlustunde saavutamiseks pole integratsioonile alternatiivi.

5. Riikliku integratsioonipoliitika eesmärkideks on:

-- hoiakute muutumine mitte-eestlaste probleemide käsitlemisel. Suhtumise “mitte-eestlased kui probleem” asendumine hoiakuga “mitte-eestlased kui arengupotensiaal”, “mitte-eestlased kui osalejad Eesti ülesehitamisel”. Võtmeküsimuseks on siin riigipoolse huvi ja suhtumise väljendamine mitte-eestlaste, eriti aga kasvava põlvkonna perspektiividesse Eestis. Vaid riigi huvi selgesõnaline väljaütlemine muulasküsimuses loob vajaliku poliitilise õhustiku tegelikuks integratsiooniks, sh. ka osalemisvalmiduse kujunemiseks mitte-eestlaste hulgas.

-- Eesti haridussüsteemi kujunemine keskseks integratsiooniteguriks. Tuleb luua selgus venekeelse kooli tulevikumudelite osas. Ka eestikeelne kool vajab õpetajate ettevalmistust tööks mitmekeelse ja -kultuurilise õpilaskonnaga., Eesti-kesksete õpikute ja õppevahendite loomist. Sihiks on, et mitte-eesti põhikooli lõpetanud noor valdaks vabalt eesti keelt, mis looks eeldused sellele, et ta võiks ilma täiendavate eksamiteta saada soovi korral Eesti kodanikuks ning et tal poleks ei keelelisi ega kultuurilisi barjääre haridustee jätkamiseks või tööturul konkureerimiseks.

-- mitte-eestlaste eesti keele oskuse järsk paranemine lähiaastatel. Eesmärgiks on eesti keele muutumine riigikeele kõrval ka valdavaks ühiskondliku suhtlemise keeleks. Samuti on eesmärgiks, et kõik mitte-eestikeelse põhikooli lõpetajad läbiksid kooli lõpetamisel eesti keele ja kodanikuõpetuse eksami, mis mittekodanikel oleks võrdsustatud kodakondsuse eksamiga.

-- mitte-eestlaste adaptatsioon eesti kultuuriruumi, nende kaasamine aktiivsesse ühiskonnaellu. Eesmärgiks on vähendada barjääre, mis takistavad mitte-eestlaste konkurentsivõimet tööjõuturul ja avalikus elus. Samuti luua soodsamad tingimused nende laiemaks osalemiseks valitsusvälistes ühendustes, kultuuriloomes, rahvusvahelises ideevahetuses.

-- mitte-eestlaste regionaalse isoleerituse vähendamine. Ergutada ja toetada tuleks nii eestlaste kui mitte-eestlaste riigisisest mobiilsust, et muuta praegust arengusuunda valdavalt mitte-eestlastest elanikkonnaga piirkondade säilimisele (eelkõige Ida-Virumaal). Eesmärgiks on mitmekultuurilise ja avatud suhtlemiskeskkonna kujundamine Ida-Virumaal.

-- kodakondsuse määratlemine. Eesti riik on huvitatud selgelt määratletud legaalse staatusega elanikest. Eestis tuleb luua olukord, mis võimaldab kõigil mitte-eestlastel, kes soovivad Eesti kodakondsust, selle saamise tingimused ka täita. Riigi eesmärgiks on integreerumata mitte-eestlaste kultuuriline, majanduslik ja poliitiline integreerimine Eesti ellu, mille juriidiliseks väljenduseks on Eesti kodakondsuse omandamine. Naturalisatsiooniprotsess peab muutuma tulemuslikumaks ja tõhusamaks. Tuleb luua tingimused, et iseseisvas Eestis sündinud lapsed kasvaksid väärikateks ja kohusetundlikeks Eesti kodanikeks, sõltumata nende päritolust.

-- mitte-eestlastest Eesti kodanike poliitiline integreerumine seadusandliku ja täidesaatva võimu struktuuridesse. Eesti demokraatliku arengu tingimuseks on rahvuskuuluvusest sõltumatu poliitilise pluralismi kujunemine, kus hääletamine valimistel või parlamendis ei järgiks etnilisi eraldusjooni, vaid lähtuks ideoloogilistest erinevustest ja sotsiaalmajanduslikest huvidest.

Integratsioonipoliitika realiseerimiseks on vajalik poliitiline konsensus sellekohase riikliku programmi loomiseks ja käivitamiseks. Riiklik integratsiooniprogramm peab käivituma riikliku arendusprogrammina ja kujunema Eesti integratsioonipoliitika teljeks järgmise kümne aasta jooksul.

Selline on riiklikul tasandil paika pandud integratsioonipoliitika, mille lähtealused peaksid olema kogu Eesti integratsioonistrateegia põhialuseks praegu ja tulevikus. Järgnevates peatükkides käsitlen lähemalt riikliku integratsioonipoliitika teoreetiliste eesmärkide olemust ja reaalset ellurakendamist.

Riigikogu poolt ülaltoodud lähtekohtade elluviimiseks ning riikliku strateegia ettevalmistamiseks võttis Vabariigi Valitsus 2. märtsil käesoleval aastal vastu tegevuskava. Selle tegevuskava kohaselt töötatakse 1999. aasta lõpuks välja riiklik integratsiooniprogramm, mis käivitub reaalselt 2000. aastal.

Esmalt defineeritakse Vabariigi Valitsuse tegevuskavas ära integratsioon ja tuuakse välja integreerunud Eesti loodetavad tulemused. Nii eestlased kui venelased peaksid enda positsiooni ja kindlustunde üle rahulolu tundma juhul kui integratsioonipoliitika tulemused saavad ka reaalselt sellised olema nagu selles dokumendis kirjeldatakse.

Integratsiooni all mõeldakse selles dokumendis protsessi, mille käigus Eestis elavad mitte-eestlased lülituvad täielikult siinse ühiskonna ellu. Integratsioon tähendab nende barjääride järkjärgulist kadumist, mis täna takistavad paljudel mitte-eestlastel olema konkurentsivõimelised Eesti tööjõuturul, saamast osa siinsetest haridusvõimalustest, osalemast kohalikus kultuuri- ja poliitikaelus.17 Need barjäärid on ennekõike seotud eesti keele oskusega, kohaliku kultuuri tundmisega , õigusliku staatusega, aga ka kiiretest ühiskonnamuutustest johtuvate hirmude ja eelarvamustega.

Integratsioon ei ole etnilise identiteedi muutus, integratsioon ei ole millegi kaotamine, vaid tänases Eestis toimetulekuks vajaliku omandamine. 18

Integreerunud Eestit võiks Valitsuse dokumendi kohaselt iseloomustada järgmiste tunnustega:

-- See on ühiskond, kus eestlaste hirm oma rahvusliku identiteedi kadumise ning kultuuriruumi ahenemise pärast on kadunud. On selgelt fikseeritud ja mõlemapoolselt aktsepteeritud perspektiiv, mille kohaselt Eesti mitte-eestlased saavad takistusteta toimida kahes kultuuris ja kahes keeleruumis takistusteta toimivateks inimesteks. Mitte-eestlaskond ei moodusta enam Eesti ühiskonnast eraldi seisvat kooslust, mitte-eestlased on (igaüks individuaalselt ja erineva kiirusega) sisse elamas kohalikku eestikeelsesse ja eestimeelsesse ellu, säilitades ning edasi arendades samal ajal oma rahvuslikku omapära ning traditsiooni.

-- See on ühiskond, kus mitte-eestlastel pole ebakindlust oma tuleviku suhtes. Mitte-eestlaskond on enesele teadvustanud oma kakskultuurse ja -keelse seisundi ning osaleb võrdsetel alustel riigi ja ühiskonna elus.

Need on eesmärgid, mille parimat realiseerumist me kõik - eestlased ja mitte-eestlased - tulevikult tegelikult ootame. Ka Vabariigi Valitsus on nende eesmärkide kiireks teostumiseks välja pakkunud oma tegevuskava ja ülesanded. Deklareeritakse, et riiklik integratsiooniprogramm koostatakse 1999.a. lõpuks ning arutatakse läbi nii poliitiliste jõudude kui avalikkuse poolt selliselt, et alates 2000.a. esimesest poolaastast saaks see käivituda riikliku programmina. Tegevuskava sätestab Vabariigi Valitsuse tegevuse riikliku programmi ettevalmistamisel ajavahemikuks august-1998.a. - detsember-1999.a.

Vabariigi Valitsuse ülesanneteks sel perioodil on:

1) Kaasata integratsiooni eesmärkide saavutamisele valitsusasutusi ja avalikke institutsioone, kujundada Eestis integratsiooniprotsesse tagavate institutsioonide võrgustik, käivitada Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus (asutamisest oli juttu selle alapunkti alguses).

2) Luua integratsiooni käivitumiseks soodne ühiskondlik-poliitiline õhustik, kaasates selle kujundamisse eesti ja mitte-eesti meedia, kultuuriringkonnad, teadlased, poliitikud, valitsusvälised organisatsioonid.

3) Toetada ühiskonnas juba toimivaid algatusi ja protsesse, mis on suunatud mitte-eestlaste integratsioonile Eesti ühiskonda, algatada uusi ettevõtmisi, mis realiseerivad Vabariigi Valitsuse integratsioonipoliitika eesmärke.

4) Tutvustada Eesti mitte-eestlaste integratsioonipoliitikat välismaal, leida partnereid integratsiooniprogrammide finantseerimiseks.

5) Valmistada ette integratsioonialane riiklik programm kui detailne tegevuskava aastateks 2000 - 2007.

Ülaltoodud ülesannete realiseerimine toimub:

a) valitsusasutuste ja kohaliku omavalitsuse kaasamisega integratsiooni eesmärkide saavutamisele;

b) Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse töölerakendamisega.

Valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste kaasamine integratsiooni eesmärkide realiseerimisse peaks tähendama, et iga ministeerium ja amet koostab ülevaate tema haldusalas juba toimuvast integratsioonile suunatud tegevusest, samuti koostab sellekohase tegevuskava järgmiseks aastaks ning ettepanekud riikliku integratsiooniprogrammi kohta, lähtudes Vabariigi Valitsuse 10. veebruaril 1998.a. heakskiidetud integratsioonipoliitika lähtekohtadest. Ministeeriumide, ametite ja maavalitsuste tegevuskavad peavad saama Vabariigi Valitsuse tegevuskava lahutamatuks osaks.

Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus (MEIS) on riigi poolt loodud fond, mille tegevuse eesmärgiks on algatada ja toetada integratsioonile suunatud projekte. MEISi ülesandeks on koondada seni hajutatud ressursid, mis on kas Eesti riigi või välisdoonorite poolt suunatud mitte-eestlaste integratsioonile, tagades nende efektiivse kasutamise avalikkuse kontrolli all. MEISi integratsioonialane tegevus toimub projektide vormis. Projektide täitjad valitakse MEISi poolt läbiviidud konkursside korras, täitjaiks võivad olla nii riigi- kui omavalitsusasutused, mittetulundusühingud, ettevõtted ja üksikisikud. Lisas nr. 1. on näidisena toodud MEISilt toetuse taotlejate poolt täidetav projektiankeet, mis vaadatakse põhjalikult läbi ja kaalutakse projekti vajalikkust ja efektiivsust integratsiooni sesisukohalt. MEISi finantsvahendid kujunevad integratsioonile suunatud eraldistest riigieelarvest, välisdoonorite sihtotstarbelistest annetustest ja teistest allikatest saadud vahenditest. MEIS saab oma rahalisi vahendeid kasutada üksnes Vabariigi Valitsuse poolt sätestatud integratsioonieesmärkide saavutamiseks.19

Nagu ka eespool mainitud, eraldas MEIS (ehk siis riik) 1998. aastal toetusi 78 projektile kogusummas 4,5 miljonit krooni. 1999. aastal eraldas Eesti riik 5,7 miljonit krooni integratsioonialase tegevuse toetamiseks. Praeguse seisuga (1.03.99) on MEIS nendest vahenditest eraldanud toetusi 46-le projektile kogusummas üle 3 miljoni krooni.20 Lisas nr. 2. on välja toodud nende projektide nimekiri.

Peale EL PHARE “Eesti keele õppe programmi” koordineerimise, vastutab MEIS veel ühe suuremahulise projekti kavandamise ja üleüldise juhtimise eest. 27. augustil 1998.aastal kirjutasid ÜRO Arenguprogrammi, Põhjamaade (so. Rootsi, Taani, Soome, Norra) ja EV Valitsuse esindajad Tallinnas Raekojas alla lepingule projekti “Toetus riiklikule programmile mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda” käivitamiseks. Projekti kogumaksumus on 1, 35 miljonit USD ning selle kestvus on 3 aastat. Selle projekti eesmärgiks on toetada EV Valitsuse riiklikku programmi väljatöötamist ja läbiviimist mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda ning see koosneb arendustegevustest mitmesugustes sektorites. Ta toetab selliseid valdkondi nagu formaalne haridus, täiskasvanute eesti keele õpe ja kodanikuõpetus, noorsooküsimused, multikultuurilisus & kultuurivahetus, regionaalareng Ida-Virumaal, massimeedia jne.21

Nagu ülalkirjutatust selgub, on Eesti riik astunud konkreetseid samme ja on ka selgelt määratlenud mitte-eestlaste integratsiooni sihid. Kuna praegu on integratsioonipoliitika ellurakendamine alles algstaadiumis ja projektid alles käivitunud või käivitumas, siis on konkreetsetest tulemustest veel vara rääkida. Kuid kõige olulisem ongi minu arvates riigi tahe antud probleemi lahendada ja selle lahendamiseks ka eelarvest rahaline kate eraldada.
 
 

2.4. Venelaste integratsiooni takistavad tegurid

2.4.1. Keelebarjäär ja ideoloogilis-poliitilised vastuolud

Eesti teadlased on oma uurimustes välja toonud kaks põhilist tegurit, mis on takistanud venelaste kiiret integratsiooni - keelebarjäär ning ideoloogilis-poliitilised vastuolud eestlaste ja venelaste vahel.

Ühed autoriteetsemad venelaste integratsiooni probleemi uurijad Eestis, Marika ja Aksel Kirch väidavad, et keelebarjäär on etnilise konflikti põhialuseks Eesti ühiskonnas s.t. venelaste kiire integratsiooni takistuseks on saanud põhiliselt eesti keele mittevaldamine.22 Eeldades, et venelaste kohanemine Eesti kui rahvusriigi poliitilises elus ja kultuuriruumis saab toimuda vaid eesti keele alusel, ei välista Kirch´id ometi, et adapteeruda Eesti elu-oluga saab ka eesti keelt oskamata. Taolise adapteerumise tagajärjel säilitab aga muulaskond tegeliku isolatsiooni ja venelaskond Eestis muutub enklaaviks. Oma olemuselt status quo säilimisele suunatud sotsiokultuuriline strateegia, mis apelleerib Eesti elu-oluga adapteerumise võimalikkusele ka ilma keeleoskuseta, viiks eestluse hääbumiseni Ida-Virumaal. Selline lahendustee pole Eestimaal võimalik, aga Venemaa jaoks on see üks võimalikke soove.23

Kirch´ide lähenemine rõhutab seega integreerumisprobleemi etnilist külge.

Osad teadlased aga kinnitavad oma uurimistulemuste põhjal, et vastuolusid eestlaste ja venelaste vahel tuleb käsitleda palju laiemalt kui vaid puhtetnilist konflikti - tegemist on ikkagi ideoloogilis-poliitilise konfliktiga kahe rahvuse vahel. Seda võib nimetada ka etnopoliitiliseks konfliktiks, kuid esmane on siiski konflikti poliitiline, mitte etniline külg.24 Tiina Raitviir kui üks selle lähenemise pooldajaid on seisukohal, et eestlaste ja venelaste täiesti vastupidiste ideoloogilis-poliitiliste seisukohtade tõttu on täiesti erinev ja omavahel kokkusobimatu ka nende Eesti-mudel.

Seega võib kinnitada - integreerumise probleem on väga tugevasti seotud Eesti etnilise ja riikliku identiteedi problemaatikaga. Ideaalsena võiks näha olukorda, kus Eestis elavad venelased on kujunenud rahvusvähemuseks, kelle etniline identiteet on “eestivenelane” ja riiklik identiteet on “Eesti kodanik”. Tegelikkus on aga ideaalist üsna kaugel. Dmitri Mihhailovi eestivenelaste subkultuuri hüpotees paneb erilise vastutuse venelaste integratsiooni eest Eesti põlisvenelastele.

2.4.2. Eestivenelaste subkultuuri hüpotees

Dmitri Mihhailovi järgi saab venelaste marginaliseerumise ja identiteedikriisi ületamiseks Eestis toetuda ainult 10% -le vene elanikkonnast - nn eestivenelastele, kes on vähemalt kahe põlvkonna jooksul jaganud eestlaste saatust.25 Mihhailovi väitel on eestivenelaste laste sotsialiseerimistingimused põhimõtteliselt erinevad Nõukogude Liidust pärinevate migrantide sotsialiseerumise tingimustest. Samuti toimub tema arvates Eesti tsiviilühiskonnaga integreerumiskogemuse ülekandumine ühelt põlvkonnalt teisele käitumuslikul tasandil. Mihhailov väidab, et suure tõenäosusega on Eesti põlisvenelaste ehk eestivenelaste demograafiline käitumine pigem eesti- kui vene(migrandi)keskne. Eestivenelaste kultuurautonoomia on müüt, mida toidab sotsiaalne mälu Peipsi järve venelaste enklaavi elujõulisest autonoomiast 1918. - 40. aastatel. Eesti Vabariigi ajal säilis seal ehtne vene sootsium, mille terviklikkus oli häiritud nõukogude ajal ja mis on praegu lõpliku lagunemise ohus. Rääkides eestivenelaste subkultuurist, tuleb mõelda mitte niivõrd postsovjetlikku “lähitagamaad”, vaid revolutsioonijärgset vene diasporaad.

Mihhailovi teooria täienduseks võiks märkida, et põlisvenelaste subkultuuri olemasolu võiks teataval määral toetada tõsiasi, et võrreldes 1920. -40.ndate aastatega on tunduvalt teisenenud ka siinse venelaskonna sotsiaalne struktuur. Enne 1939. aastat oli venelaste (nagu ka teiste rahvusvähemuste) hulgas üsna suur intelligentsi, eriti humanitaarintelligentsi osatähtsus. Nõukogude rahvastikupoliitika suunas aga Eestisse peamiselt lihttöölisi, veidi vähem keskastme insenere ja sõjaväelasi. Nii on üheks vene kogukonda iseloomustavaks teguriks saanud ka intellektuaalse eliidi väiksus, mida võib samuti pidada üheks integratsiooni takistavaks teguriks.

Niisiis on etniliste ja ideoloogilis-poliitiliste faktorite kõrval venelaste integratsiooni takistamas ka sotsiaalne faktor.

Tartu Ülikooli turu-uurimisrühm viis 1997. aastal läbi laiaulatusliku uuringu mitte-eestlaste integratsioonist Eesti ühiskonda. Valikuks oli 1121 inimest, neist eestlasi 687 ja mitte-eestlasi 432. Mitte-eestlastest oli tallinlasi 234 ja Kirde-Eesti tööstuslinnade elanikke 189 inimest.

Küsitluste tulemusena jõudis uurimisrühm järeldusele, et praegust muulaste integreeritust võib pidada pinnapealseks, sest on olulisi barjääre ja takistusi, mis ei võimalda sügavamat integratsiooni:

1) Kindla staatuse puudumine. 2/3 -l muulastest puudub Eesti kodakondsus. raske on integreeruda sellise riigi ühiskonda, kus tuleb elada välismaalasena.

2) Vähene kindlustunne. Ebakindlus tuleviku suhtes. Muulased ei ole kindlad, kuivõrd nad saavad Eesti riigile loota ja kas nende lastel kujuneb Eestis turvaline elu.

3) Regionaalne eraldatus. Ligikaudu pool muulaskonnast elab Kirde-Eestis, kus on vähe võimalusi eestlastega kontakteeruda.

4) Vähene eesti keele oskus. Vabalt ja hästi valdab eesti keelt vaid 16% muulastest, 37% valdab mingil määral (muulaste endi hinnangul rahuldavalt). Eesti keele oskamatus takistab informeeritust, Eesti aarenguga kursis olekut, eestlastega vahetut suhtlemist.

5) Eesti võimustruktuuride võõrandumine ja mõnedel juhtudel ka konfliktsus muulastega. Eesti ametnikkond, esindades Eesti riiki, suhtleb muulastega jäigalt ja bürokraatlikult, kahjustades sellega Eesti riigi autoriteeti muulaste silmis. Muulased ei taju riigi toetust ja soovi neid aidata.

6) Isoleeritus Eestis toimuvast. Eesti ja Vene kogukonnad elavad suhteliselt isoleeritult üksteisest. Muulased jälgivad vähe Eesti meediakanaleid. Põhiosa muulastest jälgib pidevalt Venemaa telekanaleid. Eesti riigil puudub efektiivne kanal muulastega kontakteerumiseks, nende mõttelaadi ja maailmavaate kujundamiseks.

7) Võimalus suunata ja kontrollida Eesti arengut. Kodakondsuse puudumise tõttu ei saa 2/3 muulastest olla valitud kohalikesse omavalitsus- ega riigijuhtimisorganitesse. Siit tuleneb paljuski muulaste distantseeritus ja võõrandatus võimustruktuuridest.

8) Eestlaste umbusaldus muulaste suhtes. Eestlased ei ole kindlad muulaste lojaalsuses. Valdav osa eestlastest peab vaid iga teist muulast lojaalseks. Samas arvab 2/3 eestlastest, et muulased tuleb integreerida Eesti ühiskonda.

Sellised olid integreerimist takistavad tegurid mitmest vaatenurgast - teadlaste arvamused ja ka venelaste ja eestlaste endi põhjendused. Samas peab ikkagi tõdema, et kuigi takistusi integreerumisteel on mitmeid, ei ole need ületamatud raskused ja neist peavad mõlemad osapooled - Eesti riik ja eestlased ning teiselt poolt integreeritavad mitte-eestlased üle saama ja lahendused leidma.

Järgmises alapunktis käsitlen veel mõlema osapoole arvamusi ja mõtteid integratsiooni suhtes.
 

2.5. Venelaste hoiakud integratsiooni suhtes ja eestlaste hoiakud venelaste integratsiooni suhtes (millised need peaksid olema integratsiooni tõhususe huvides)

Eesti taasiseseisvumine muutis siinsete muulaste õiguslikku ja poliitilist staatust. Neid, kes enda ja oma laste saatust on valmis siduma Eestiga, ootab ees mitte lihtsalt leppimine ajaloolise paratamatusega, vaid pikaajaline kodunemine Eesti-keskse ühiskonnaga. Eestlased peavad aga kindlad olema, et siiasattunud ja nüüdseks oma päritolumaadest eraldatud rahvusrühmade meel, aga ka näiteks omakeelsed kultuuriasutused ja etnilise tunnusega erakonnad on orienteeritud Eestile. Et need inimesed aktsepteerivad Eestit oma kodumaana ja et nad on valmis kandma eestlastega võrdset vastutust riigi heaolu ja julgeoleku eest.

Iseseisvuse lühikese aja jooksul (1991-98) on muulaste ja eriti venelaste lojaalsushoiakud teinud läbi suure muudatuse. Kuigi enamusele vene keelt emakeelena kõnelevatele muulastele oli eesti iseseisvumise alguses kui mitte vastumeelne, siis vähemalt ootamatu, siis praegu peab enamus muulasi end juba iseseisva riigi lojaalseteks kodanikeks ning paljud väljendavad solvumist, et riik ei aktsepteeri nende hoiakute muutust kodakondsuse automaatse andmisega.

Mitmel pool on levinud arvamus, et Eesti kõigi muulaste enamik on olnud lojaalne ja eestlastega solidaarne Eesti iseseisvusliikumise algusest peale, toetades aastatel 1988-91 eestlaste iseseisvumis- ja vabadusvõitlust. Teatavasti oli siiski suurem osa Eestis elavaid venelasi iseseisvumisliikumise alguses Eesti Nõukogude Liidust eraldumise, seega ka Eesti Vabariigi taastamise vastu. 1991.a. 3. märtsil toimunud iseseisvusreferendumi tulemused tõendavad seda ilmekalt. Laias laastus olid u. 40% venelasi Eesti iseseisvuse poolt, umbes sama palju ei käinud hääletamas ja neid inimesi võib klassifitseerida ükskõikseteks ning umbes 40% muulasi oli Eesti iseseisvuse vastu.26 On selge, et kui enamus venelasi poleks olnud kahtleval seisukohal või Eesti iseseisvuse vastu, ega oleks jäänud ootama eelmise riigikorra ja impeeriumi taassündi, oleksid integratsiooniprotsessid võinud kulgeda palju kiiremini. Venelased olid üleminekuperioodi alguses (1980-ndate lõpus) valdavalt impeeriumimeelsed s.t. Eesti jäämise poolt NSVLiidu koosseisu või sinna tagasiastumise poolt ja iseseisva Eesti riigi vastu; 90-ndate alguses on impeeriumimeelsus vähenenud. Samal ajal oli venelaste seas tugev kommunistlik-sotsialistlik meelestatus, mis aga jäi impeeriumimeelsusele oma püsivuselt alla.27

Tiina Raitviiru andmetel loeti 1993.a. lõpuks majanduslike ja poliitiliste vabaduste, sh. kommunistlik-sotsialistliku maailmavaate seisukohalt lojaalseks ja Eesti ühiskonnaga liitunuks 1/3 ning ebalojaalseks ja võõrandunuks samuti 1/3 Eesti slaavlastest; eesti institutsioone ja liidreid pidas omaks u. 1/5.28 Küsitlustulemuste alusel (läbi viidud aastatel 1990-1994) võib kinnitada, et venelaste lojaalsus on sõltunud suurel määral poliitilistest sündmustest ning Eesti seadusandlusemuutumisest. Samuti on alust arvata, et venelaste lojaalsuse kasv sõltub oluliselt ka Eesti majanduslikust edust. Siin on eriti tähtis venelaste töötuse probleemi lahendamine. Näiteks Tööturuameti andmetel oli 1992.a. venelaste töötus Eestis 1,6 - 2 korda suurem kui eestlastel, ja nad kartsid töötuks jäämist 1,5 korda rohkem.29 Pole välistatudet töötusest ja majanduslikest raskustest ning hirmudest võisid teatud määral olla tingitud ka venelaste poliitilised seisukohad ja arvamused, sh ka mingi osa kommunismi- ja impeeriumimeelsusest, nagu ka territoriaalse autonoomia taotlus.

Viimase kohta võib öelda, et ka venelaste eraldumispüüe on vähenenud. Narvas on see protsess toimunud mõnevõrra aeglasemalt, nagu ka vabanemine impeeriumimeelsusest. Kui 1991.a. märtsis oli EMORi poolt küsitletud muulastest ainult 25% Kirde-Eesti autonoomia vastu ja 37% selle poolt, siis juba 1994.a. lõpus kinnitasid 60% venelastest Eesti territoriaalset terviklikkust.30

Venelaste lojaalsuse uurimisel hakkab silma vahepealsete, üleminekurühmade suur osakaal - see hõlmab mitmetel hinnangutel kuni poole siinsest venelaskonnast. Teatud tingimustel on üleminekurühmad valmis liituma eestimeelsetega näiteks elatustaseme tõusu tulemusel, või ühinema impeeriumimeelsetega, kui Kirde-Eesti autonoomia toetamise või Venemaa-lojaalsuse eest lubatakse midagi “kasulikku” (ei pea eesti keelt ära õppima, saab elada täielikult vene kultuuris, ilma võõrasse ühiskonda sulandumata jne.). Just see pool venelaskonnast - nn. soo - ei ole määratlenud oma kodakondsust, ei esitanud õigeaegselt elamisloa taotlust jne.

Siit võiks teha järgmised järeldused:

venelaste nö. topelt-lojaalsusega. Nad tunnustavad Eesti riiki ja on Eesti seadustele

kuulekad, ent teatud suurriiklikele ideedele allutatuina pole lahti öelnud ka Venemaast.

Selline suhtumine on mõjutanud tugevasti integratsiooniprotsesside tempot.

Selleks, et eesti ühiskond aktsepteeriks nõukogudeaegseid asukaid “saatuselt eestlastena” (analoog Katalooniale, kus kohalikku hispaanlast nimetatakse “saatuselt katalaaniks”) või vähemalt eestimaalasena, on integratsioon vähemalt esialgu “asümmeetriline”, s.t. suunatud eelkõige muulaste positsiooni teisendamisele. Sellest ei järeldu, et eestlaskond võib jääda passiivseks ootajaks: omariikluse rajaja ja kandjana on just tema vastutav soodsa integratsioonikeskkonna loomise ees.

Ajaloolis-kultuurilisi protsesse pole mõistlik kiirendada adminitratiivsete vahenditega. Ebatõhus on panna vanem muulaspõlvkond ümber õppima. Nende puhul peaks üldisele integratsioonile piisavaks saavutuseks pidama heatahtlikku, mõistvat neutraliteeti, näiteks soovi samastuda Eestiga oma laste või lastelaste kaudu. Muulaste nagu eestlastegi noort põlvkonda ei koorma mineviku pärand. Esmatähtis on just see põlvkond kaasata Eesti avalikku ellu, luua neile soodsad tingimused tõhusaks keeleõppeks ja Eesti-keskse hariduse omandamiseks.

Soodsa integratsioonikeskkonna loomise huvides tuleks nõrgendada muulasühiskonna orienteeritust Venemaa meediale. Nõrgendada mitte takistamise või keelamisega, vaid parema pakkumisega. Muulastest uusasukate kui impeeriumivähemuse olemus säilib niikaua, kuni säilub tema otsene sõltuvus endisest kultuuriruumist (ka poliitilise kultuuri ruumist).31

Eesti ühiskonnal tuleb hakata loobuma suhtumisest muulastesse kui eksistentsiaalse ohu allikasse, milleks nad okupatsiooni ajal olid. Eesti riigi ja ühiskonna tuleviku ning rahvusvahelise avatuse seisukohalt on mõttekas arvesse võtta, et Eesti keeleline või etnokultuuriline ühtlustamine (kui see peaks olema riigi kaugem eesmärk) kestab põlvkondi. Integratsiooni huvides tuleb üles leida need asjaolud, mis praegusi mittekodanikke seovad Eestiga, näiteks sidemete vähenemine või puudumine päritolumaadega, elulaadi ja väärtushoiakute sarnastumine eestlaste omadega, samastumine Eestiga oma laste kaudu jms.

Sotsiaalse stabiilsuse ja poliitilise demokraatia tagajaks on arenenud tsiviilühiskond, mis loob erinevaid rühmi ja üksikisikuid ühendavate sidemete püsiva võrgustiku.32 Praegu on ühiskonna iseorganiseerumise tasand veel nõrk ning tema mõju poliitilistele jõududele peaaegu olematu. Etniliselt teravalt jaotunud ühiskondades jääb kodanike iseorganiseerumise tase madalaks. Eestilgi tuleb valida, kas a) soodustada muulaste ühiskondlikku organiseerumist üksnes etnilisel alusel, lootes, et see korvab riigist ja omavalitsusest välistatuse või b) soodustada rahvusüleste tsiviilstruktuuride loomist, mis eestlaste ja muulaste koostööna toestaksid riigi avatud ja demokraatlikku arengut.33

Esimesel juhul võib rahvuskultuuriline organiseerumine kasvada peatselt üle poliitiliseks ja siis muutuks Eesti ühiskond etnopoliitiliselt bipolaarseks. Ühisväärtustega tsiviilühiskond aga takistab riigi etnopoliitilist jagunemist.

Samas on selge, et integratsiooniprotsess ühiskonnas on pikaajaline ja keerukas protsess, kuid praegused arengutendentsid siiski viitavad liikumisele avatud, demokraatliku ja integreeritud Eesti kujunemise suunas. Avatud Ühiskonna Instituudi hiljuti läbiviidud monitooring näitab, et esialgsest üksteisest mitteväljategemise faasist on nii eestlased kui mitte-eestlased jõudmas integratsiooniprotsessi järgmisesse faasi, kus hakatakse juba üksteisega kohanema ja tolerantsemalt suhtuma. 63% eestlastest oleks 1999. aastal valmis integratsiooniprotsessile kaasa aitama. See on suur samm edasi võrreldes taasiseseisvumisjärgse ajajärguga, mil suurem osa eestlastest oli kindlalt kõigi venelaste Venemaale tagasi saatmise poolt.

2.6. Integratsiooni põhielemendid (e. vahendid)

Üks demokraatliku riigi põhiprintsiipe on võrdsete võimaluste tagamine kõigile tema kodanikele. Riigi kodanikel peavad olema võrdsed võimalused tööjõuturul konkureerimiseks, valimistel hääletamiseks, riigi kultuuri- ja sotsiaalelus osalemiseks jne. Siiski on riigi avalikus elus osalemine võimalik vaid siis, kui tema kodanikel on selleks olemas mõningad teadmised ja oskused. Selles alapeatükis käsitlen muulaste integratsiooni põhilisi komponente, mida omavahelise tiheda läbipõimumise tõttu ei ole võimalik panna tähtsuse rangesse järjekorda. Keel, haridus, kultuur, kodakondsus jm. - ongi vahendid, millest sõltub võrdsete võimaluste kasutamine ja normaalne toimetulek demokraatlikus riigis.

2.6.1. Eesti keele omaksvõtt

Lähemate aastakümnete jooksul on keelepoliitika kindlasti Eesti ühiskondliku integreerumise üks peamistest vahendeist. Integreerunud ühiskonnas muutub keelepoliitika ühiskonna stabiilsust tagavaks teguriks, üheks paljude hulgast (ülemaaline tööhõive, noorsoo-, sotsiaal-, kodakondsus- ja hariduspoliitika, kultuurautonoomia riikliku suunamise ja rahvusvähemuste toetamise põhimõtted jm.)

Eesti keelepoliitika eesmärk on stabiilse, ühe riigikeele, aga mitme emakeelega multikultuurse ühiskonna saavutamine.34 Haridusministeeriumi ja keelestrateegia keskuse poolt koostatavad Eesti keelestrateegia põhimõtted lähemaks 15 aastaks on esimene samm asetada keeleküsimus integratsiooni laiemasse konteksti.

Eesti taasiseseisvumise eel ja järel rakendatud keelepoliitika ülesandeks on olnud eesti keele kaitse, tema ühiskondlike funktsioonide taastamine ja kasutusala laiendamine riigi normaalseks toimimiseks kõigis valdkondades ja piirkondades. Eesti keele ühiskondlikke funktsioone ohustanud võõrkeelsed ülimuslikud institutsioonid enam riigis ei toimi. Teisisõnu, eesti keele kaitse ülesandeid on võimalik nüüdisolukorras depolitiseerida ning keelesüsteemi destabiliseerivaid võõrmõjustusi tasakaalustada erialase keelekorraldusega (kirjakeele teadlik edendamine, tema püsikindluse ja ühtlasi ajakohasuse taotlemine) ja keelehooldega (praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks).35 Edaspidi peaks keelepoliitika põhiülesandeks saama ühiskonna stabiilsuse, avatuse, kõrgema kultuuritaseme ja suurema integreerituse tagamine.

Kuigi peale taasiseseisvumist on keele-elu tingimused oluliselt teisenenud, ei saa keelekeskkonda väga kiiresti või koguni administratiivsete meetmetega muuta. Lootused keelepoliitika kiirele edule pole end õigustanud. Peamine saavutus on nähtavasti see, et muulased on teadvustanud, et on parem eesti keelt vallata kui mitte vallata. Seda pole vähe, kuid arvatavasti ka mitte küllalt.

Vanemad põlvkonnad väljendavad sotsioloogiliste küsitluste andmetel selget soovi integreeruda oma laste kaudu. Eesti keele omandamist ja kodakondsuse taotlemist peavad nad endi puhul ebatõenäoliseks, kuid oma laste puhul peetakse neid Eestis elamise esmatingimusteks.

Aastail 1992 - 1996 naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanuist olid vaid 42% sooritanud keeleeksami.36 Uute nõuete kohaselt peavad seda tegema eranditult kõik taotlejad. 70% kodakondsusetuist peab keelenõudeid ülejõu käivaiks. Kas leppida sellega, et kodanikud tunnevad keelt vaid testi ulatuses ja see miinimumtase seada kodakondsuse saamise künniseks, või tagada ja nõuda head eesti keele oskust noortelt ning aktsepteerida kodanikena vanemaealisi teiste mõõdupuude alusel?

Riigi keelepoliitika praegune eesmärk on muu hulgas eestikeelse riikliku ja omavalitsusliku juhtimise tagamine.37 Sellekohased seadused ja normatiivaktid välistavad ühemõtteliselt teiste keelte kasutamise ametikeelena. Riigikeele oskuse nõuded, mida esitatakse neile, kelle emakeel pole eesti keel, on tegelikult ametialase pädevuse, harituse ja kultuuritaseme nõuded, mida realiseeritakse keelenõuete vormis. Tuleb vältida olukorda, kus see hakkab soodustama erinevate rahvuste staatuslikku hirarhiat.

Asjatuid pingeid saab maha võtta väikeste tegude meetodil, näiteks eluolustikuliste blankettide venekeelsete tõlgete ja täitmisjuhiste ülesriputamine koos kirillitsat ja eesti tähestikku kõrvutava tabeliga postkontori jms. senale, iga nädal 5-7 hästivalitud eesti sõna õpetamine venekeelse ajalehe, raadio, televisiooni või kasvõi otsereklaami teel (aastas umbes 300 sõna, aga peaasi on psühholoogiline mõjutamine - eesti sõna on olemas ja eesti sõna on kasulik teada!) jne.

Etniliselt kriitilises piirkonnas - Kirde-Eesti linnades, võiks kaaluda keelenõude pehmendamist, lubades kohalikel haldusasutustel kasutada teatud tingimustel kahte keelt.38 Küsimuses on õieti tegeliku olukorra legaliseerimine üksikisiku huvides. Esmalt tuleks seal toimima saada ehtne kakskeelsus, s.t. et eestlane saab kasutada oma emakeelt ja kohalik muulane tuleb toime ka vene keeles.

Keeleküsimus on üldpoliitiliselt äärmiselt tundlik teema. Ühelt poolt on riik teinud rea otsuseid - näiteks gümnaasiumihariduse riigikeelestamine aastaks 2000, mille täideviimiseks on puudunud igasugune vaimne ja materiaalne kate, veelgi hullem - tegelikult on puudunud ka tahe teha ettevalmistusi otsuste sisuliseks rakendamiseks. Sellise ettevalmistamatuse tõttu ennatlike otsuste mõjul on poliitiline pinge keeleküsimuse ümber tõusnud.

Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus on astunud väga olulisi samme muulaste eesti keele kiiremaks omandamiseks. Toetatud on mitmeid väiksemaid ja suuremaid projekte.

Praeguseks on üheks suuremahulisemaks projektiks kujunenud Euroopa Liidu PHARE “Eesti keele õppe programm”, mis käivitus 16. oktoobril 1998. Projekt sõlmiti Eesti Vabariigi Valitsuse, ÜRO Arenguprogrammi ja Euroopa Komisjoni vahel, programmi kogumaksumuseks 22 miljonit EEK ja kestab kaks ja pool aastat.39 EL PHARE programm ei ole fond erinevate projektide rahastamiseks. Programm kutsub kokku ekspertkomisjone, viib läbi taustuuringuid ja nendest lähtudes määratleb oma alategevuste täpsemad suunad. Seejärel kuulutatakse välja konkursid nende eesmärkide elluviimiseks.

PHARE Eesti keele õppe programmi viivad ellu kolm töötajat: programmi koordinaator Ave Härsing, vanemspetsialist Leelo Kingissepp ja programmi spetsialist Hille Hinsberg.

Programmi koostööpartneriteks on EV Haridusministeerium, ÜRO Arenguprogramm ja Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. Programmi töötajad annavad programmi elluviimisest aru juhtkomiteele, mille koosseisu kuuluvad mitmete eri huvigruppide esindajad (teiste hulgas Euroopa Komisjoni Delegatsioon, Haridusministeerium, Rahvastikuministri Büroo, Presidendi vähemuste ümarlaud, OSCE jt).

Euroopa Liidu PHARE Eesti keele õppe programm on suunatud Eesti muukeelse elanikkonna riigikeele õppe toetamiseks. Programm toetab keeleõpet kahes valdkonnas: 1) eesti keele õpe täiskasvanud elanikkonnale, 2) eesti keele õpe kooliharidussüsteemis. Lisaks keeleõppele on programmi eesmärgiks teavitada üldsust integratsiooniküsimustest ja programmi tegevustest.

Esimene toetatav valdkond - eesti keele õpe täiskasvanud elanikkonnale - hõlmab järgmist:

Teine toetatav valdkond - eesti keele õpe kooliharidussüsteemis - koosneb alljärgnevast:

Programmi tegevuste kohta antakse üldsusele massimeedia vahendusel regulaarselt infot.40
 

Praeguseks on käima lükatud EL PHARE programmi abiga pilootprojekt Eesti Kaitsejõududes, mille üheks eesmärgiks on testida keeleõppekulude tagasimaksmise võimalust muukeelsetele ajateenijatele: kui suureks kujuneb kursuse edukalt läbinute ja eksami sooritanute hulk, kui palju tunde on tarvis ajateenijatele vajaliku keeleoskuse andmiseks ja ka seda, kas Kaitsejõududel koostöös Kaitseministeeriumiga on võimalus finantseerida ulatuslikuma keeleõppe korraldamist.

Seda pilootprojekti rahastab PHARE programm. Projekt lõpeb juulis 1999 eksamiga. Positiivsete tulemuste korral käivitub suurem keeleõppeprojekt. Suurema projekti käivitamise puhul maksaks PHARE programm tagasimakse süsteemi kaudu Kaitsejõududele välja kuni 50% muukeelsete ajateenijate keeleõppe kuludest.41

1999. aastal eraldas Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus eesti keele laagrite ja pereõppe projektide läbiviimiseks kokku 2 155 000 EEK Eesti Vabariigi, Põhjamaade/ÜRO Arenguprogrammi ja EL PHARE Eesti keele õppe programmi vahenditest.

Niisiis, on praeguseks paljud projektid juba rahalise katte leidnud EL PHARE Eesti keele õppe programmi toetusel, paljud projektid on aga veel arutlusel. Pole vähimatki kahtlust, et sellise programmi ellukutsumine ja läbiviimine on tänuväärne ja muulaste integreerimisele tublisti kaasaaitav üritus.

Eesti vajab põhimõttekindlat, teostatavat ja konsensuslikku keelepoliitikat. Keelepoliitika on eeskätt riigivõimuasutuste poolt viljeldav poliitika, mis paneb tagama riigikeele täisväärtusliku toimimise ning korraldab riigikeele, vähemuskeelte ja võõrkeelte kasutamise vahekorra avalikus suhtlemises ning haridussüsteemis.42
 
 

2.6.2. Õiguslik staatus - kodakondsus

Mitte-eesti elanikkond on enamikus õiguslikult defineeritud eri staatusega välismaalasteks. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et võrreldes Venemaa kodanikega on kodakondsusetud paremini kohanenud reformidega, hindavad toimunud muutusi positiivsemalt, peavad Eesti arengusuunda õigemaks, on tuleviku suhtes optimistlikumalt meelestatud.

Enam kui 90% kodakondsusetuist ei soovi registreerida end Venemaa kodanikeks motiveerides seda kuuluvustunde puudumisega (osalt mitte-vene etnilise tausta tõttu), ning vastupidi - Eesti kodakondsuse saamist motiveeritakse kõige enam sooviga olla osaline riigi elus ning turvata oma laste tulevikku.43

Varem või hiljem on Eesti sunnitud alluma rahvusvahelisele survele ja lülitama kodakondsusetud Eesti kodanikkonda. Arvestamata eesti keele oskust, integreeritust või lojaalsust. See tähendab protsessi väljumist Eesti võimude kontrolli alt ja seega ettearvamatuse ja ebastabiilsuse tõusu.

Kodakondsuse andmine on raske küsimus juhul, kui riik pärib suure hulga küsitava lojaalsusega asukaid olukorras, kus riik ise on veel välja ehitamata. Eestil on taastamisest möödas kaheksa aastat. Riik on stabiliseerunud, nii palju kui kaheksa aastaga see võimalik on. Samuti on stabiliseerunud elanikkond: kes on läinud, on läinud; kes on siin, see küllap ka jääb.

Tuleb arvestada, et kodakondsus kui õiguslikult fikseeritud side riigiga ei piirdu pelgalt riikkondsusega poliitilises tähenduses, vaid hõlmab ka nn. sotsiaalset kodakondsust.44 Erineva õigusliku staatusega suurrühmade olemasolu (kodanikud, mittekodanikud, välismaalased, erineva tähtajaga elamislubade omajad jt) piirab riigis ühtse sotsiaalse poliitika teostamist ning sotsiaalset kaitset ja toetust vajavate rühmade (naised, vanurid, hälvikud jt) erihuvide arvestamist.

Kodakondsuse probleem seisab paradoksi ees. Ühest küljest ei suuda praegused arengutempod kodakondsusetute kategooriat 30 aasta jooksul kaotada. Teisest küljest on vähetõenäoline, et Eesti Vabariik veel 30 aasta pärast eksisteeriks 10-20% kodakondsusetu kontingentiga. Tähtaeg on tegelikult väga lähedal - Euroopa Liit on küll valmis Eestiga liitumisarutelu alustama, aga kas EL on valmis Eestit lõplikult vastu võtma enne, kui kodakondsusetute probleem on lahendatud? (Oletus on, et väljaspool Euroopa Liitu on Eesti püsivas geopoliitilises ohus).

Kiirem kodakondsuse andmine toob kaasa nii head kui halba, ja neid on vaja kaaluda ja ajastada. Positiivsel küljel on paremad suhted Läänega ja vähem rünnakuvõimalusi Venemaa poolt. Eesti kodakondsus välistab Vene kodakondsuse ja annab sellega Eestile pisut rohkem ja Vene Föderatsioonile pisut vähem mõju antud inimese üle. Negatiivsel küljel on, et eesti keelt ei tarvitse vaevuda üldsegi õppima, kui kodakondsuseksami piitsa pole. Riigikogu valimist ja otsusi hakkavad muulased rohkem mõjutama, veel enne, kui nad lojaalsuse poolest selleks valmis on. Millisel määral see toimub, oleneb eestlaste ja muulaste poliitilisest killustatusest.45

Eesti kodakondsuse potensiaalsete taotlejate hulk on vähenenud Vene kodakondsuse arvel. Kodakondsuseta elanikkonna sotsiaalsed karakteristikud on paremad kui muulaste omad keskmiselt. Riigi ja eesti ühiskonna huvides peaks olema siduda seda elanikkonna osa, eriti noori, tihedamalt Eestiga.46
 
 

2.6.3. Haridus

Mitmekeelse ja -kultuurse ühiskonna hariduskorraldus on keeruline probleem. Vähe on neid riike, kus see küsimus on õnnestunud lahendada kõiki osapooli rahuldavalt. Eitamata inimese õigust emakeelsele haridusele, tuleb tõdeda Eesti puhul seda, et peamiseks takistuseks selle õiguse elluviimisel kujuneb ressursside nappus.

Integratsiooni seisukohalt on oluline rõhutada kahte põhimõtet mitmerahvusliku ühiskonna riikliku hariduspoliitika vormimisel:47
1) riigis peaks toimima ühtne haridussüsteem, mis tagab kõigile üheväärse kvaliteediga hariduse sõltumata õppurite etnilisest või keelelisest taustast;
2) haridussüsteem peab olema “avatud” ja ilma ummikteedeta eri astmete vahel, võimaldades õppurite liikumist koolituse kõrgemale astmele sõltumata algõpetuse keelest.

Eesti ühiskonnas, kus mitte-eesti rahvusrühmade suurus kõigub mõnekümnest inimesest kuni mitmesaja tuhandelise ühiskonnani, saab emakeelse hariduse õigust rakendada erineval viisil ja erinevas mahus:48


Üleminekuaeg ja ka hilisem valdavalt eestikeelne koolivõrk ei tohiks kaasa tuua haridustaseme langust. Seetõttu on vaja mingit tasakaalu emakeelse alghariduse vahel (mis kindlustab ukraina, valgevene jt. rahvusvähemuste püsimise) ja valdavalt riigikeelse kõrghariduse vahel (mis avab tee tasuvaimate töökohtade juurde), selle juures arvesse võttes riigi ja ühiskonna reaalseid ressursse. Riigikeele mitteoskamine vähendab haridus- ja töövõimalusi igal maal.

Vajalik on leida põhimõtteline lahendus venekeelse kesk- ja kõrghariduse tuleviku osas. Kui venekeelne riiklik haridus lõpeb liiga madalal astmel või tal ei ole minimaalset järge kõrgkoolis (eeskätt õpetajate koolitamiseks), toob see kaasa muulaskonna koolide haridustaseme languse. Jätkuvalt on teatud erialadel vajadus ette valmistada kõrgharidusega spetsialiste, kes valdaksid nii eesti- kui venekeelset erialakeelt, näiteks arstid (eriti lastearstid ja psühhiaatrid), juristid, sotsiaaltöötajad jt. See viitab vajadusele kombineerida kõrghariduses eesti- ja venekeelset õpet.

Kriitiline lüli on õpetajad, sest nende ettevalmistus nõuab aega ja ilma nendeta ei saa õpetada. Esmavajadus on suurendada venekeelsete koolide õpetajate (ja ka koolijuhtide) Eesti tundmist, või nad vajaduse korral asendada. Edaspidi peaksid kõik Eesti õpetajad saama välja õpetatud Eestis - ka venekeelsed. Nad peavad tundma õppima eesti ajalugu ja kultuuri juba enne keeleoskuse omandamist, sest keelt nii kiiresti ei omanda. 1997.aastal ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojektis eeldati, et aastaks 2000 peaks jõudma nii kaugele, et ükski õpetaja ei saa püsivat õpetamisluba - ka mitte erakoolis - ilma Eesti Vabariigi diplomita või täienduskursuse tunnistuseta. See prognoos oli küll natuke ennatlik, sest teostamiskiirus on takerdunud vaatamata kriitilisusest riigi majandusvõime vm. taha.

Lisaks ühtse õppekava praegusele rakendamisele peaks riigi hariduspoliitika keskenduma Eesti identiteeti kujundavate ainete (keel, ajalugu, kultuurilugu, kodulugu, kodanikuõpetus) õppevara loomisele ja vastavate õpetajate koolitamisele. Arvestades muulaste ühiskondliku tausta erinevusega, tuleks tähelepanu pöörata (eesti)meelsust kujundavate õppeainete (ajalugu, kodanikuõpetus) ainekavade ja õppematerjali adapteerimisele muukeelsete noorte tarvis. Eesti ja muu auditoorium on erinev ja seda tuleb arvestada ka õpetamismetoodikas.

Kui vene vanemad soovivad oma lapsi panna eesti kooli, siis tuleb seda võimaluste piires rahuldada, samas aga silmas pidades, et suure venekeelse hulga üheaegne sissetulek võib ületada kooli integreerimisvõime.49 Kui see koormus muutub kohati liiga suureks, tuleks ehk eelistada nende vanemate lapsi, kes ise eesti keelt valdavad või õpivad (või just vastupidi). Suuremates linnades osutub ehk isegi võimalikuks asutada koole ukraina, soome või mõnes muus keeles. Sellist kultuurilist mitmekesisust tuleks toetada ilma sellest palju lootmata.

Üks näide eestlaste tahtest aidata vene noortel kiiremini integreeruda Eesti ühiskonda, on Tallinna Laagna gümnaasium. Vene lastele mõeldud kümnendasse klassi pürgib seal ühele kohale kolm vene põhikooli lõpetanud õpilast,50 mis näitab õppealajuhataja sõnul lapsevanemate soovi päästa oma järeltulijad nn tupikharidusest. Laagna gümnaasiun hakkas vene koolide lõpetanuid kümnendasse klassi vastu võtma 1996. aastal. Sellest aastast töötab tänu Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuselt saadud 60 000 kroonile Laagna gümnaasiumis ka psühholoog, kes valmistas gümnaasiumisse astuvatele venelastele ette üldandekuse testi. Lisaks sellele peavad eestikeelsesse gümnaasiumisse pürgijad sooritama inglise keele ja matemaatika testi, jutustama pildi järgi ja kirjutama ümberjutustuse.

Kooliharidus on niisiis kindlasti üks integratsiooni võtmeküsimusi ja seetõttu ka Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse olulisimaks toetussuunaks. Sel aastal toetatakse nii uue õppekava õppematerjalide väljaandmist kui koolitust eesti keele ja muu vajaliku suhtes venekeelsete koolide õpetajatele ning koolijuhtidele. Samuti keskendutakse venekeelsest keskkonnast tulevate üliõpilaste eesti keele oskuse parandamisele. Selles osas on aktiivset tööd teinud Avatud Eesti Fond, mis toetab Eesti ülikoolides lõpetanute tagasipöördumist oma kodukohtadesse Ida-Virumaal, aitamaks sellega kaasa nii sealse koolihariduse tõstmisele kui üldises plaanis kohaliku initsiatiivi tõusule regioonis.

Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus on deklareerinud hariduse vallas enda peamiseks ülesandeks läbi viia venekeelse kooli reform, kujundada toimiv eesti keele ja kultuuriõppe ning kodanikuõpetuse süsteem suunatuina nii muukeelsetele lastele kui ka täiskasvanutele.51

Kultuurilise tausta eripärade tõttu ei õnnestu multikultuurses ühiskonnas hariduslikku samalaadsust või võrdsust saavutada nii või teisiti. Eesmärgiks tuleks seada, et vähemuste keskmine haridustase ei erineks oluliselt enamusrahva omast, jättes seejuures siiski avara mänguvälja isiklikule initsiatiivile ja kultuurist johtuvaile omapäradele. Haridustee, kaasa arvatud selle kõrgeim aste, peaks olema avatud igaühele sõltuvalt tema võimekusest, aga mitte tema sotsiaalsest või etnilisest taustast.52
 
 

2.6.4. Teave ja meedia

Informatsiooni kättesaadavus on praegu ja tulevikus veel rohkem muutumas väga oluliseks toimetuleku ja edukuse eelduseks.

Kahte peamist Eestis elavat erikeelset rühma lahutab endiselt infobarjäär. Eesti- ja venekeelne meedia toimib üksteisest täiesti eraldi. Integratsioon aga eeldab, et teave ühise Eesti kohta on saadaval ja huvitab vähemalt sama palju kui teave mõne välismaa kohta.

Paljud muulased elavad ikka veel mentaalselt välismaal ses mõttes, et neid huvitab seal toimuv rohkem kui Eestis toimuv (väljaspool omaenda kitsast paikkonda ja keelerühma). Samal ajal on (kohalikes) võõrkeeltes kättesaadav teave Eesti elu kohta piiratud, osalt vastu tulles tarbijate oletatavale maitsele, osalt vastavalt muulastest ajakirjanike maitsele, osalt ka keeleseaduse ebaoptimaalsusele.

Ka eestikeelsel lugejal, kuulajal, vaatajal ei ole piisavalt teavet muulasühiskonnas toimuvast, eriti sealsetest meeleoludest, seisukohtadest, viimaste põhjendustest. Eestlasi teavitatakse muulasühiskonnas toimuvast lünklikult ja valikuliselt, peamiselt kõmulistest sündmustest.

Kuna TV on ja pikemaks ajaks jääb põhiliseks teabeallikaks, tuleks tõsiselt kaaluda riigi osalusega muulastelevisiooni käivitamist Eestis.53 Muulastelevisioon võiks edastada saateid põhiliselt vene, aga ka teiste vähemuste keeltes. Eestikeelsete saadete maht võiks järk-järgult suureneda 50%-ni saadete üldmahust. Professionaalselt teostatud ja Venemaa kanalitega konkurentsivõimeline Eesti-keskse sisuga kanal on arvestatav integratsioonivahend.

Käesoleva aasta märtsi algul tabas Eesti avalikkust üllatus, et paljud Tallinna vene noored erinevalt oma eestikeelsetest eakaaslastest ei toeta NATO õhurünnakuid Jugoslaavias, vaid hoopis vastupidi asuvad aktiivselt kritiseerima ja väljendama oma vastuseisu sellisele tegevusele. Venekeelsete noorte põhiliselt venekeelsetest taevakanalitest saadud vaade sündmuste käigule on selges kontrastis eestikeelses meedias esitatule ning Eesti avalikkus on hakanud aktiivselt diskuteerima nii eesti- kui venekeelse meediamaailma erinevuste ja ka Eesti ühiskonna integratsiooniprotsessi üle üldse.

Eestis on olemas eesti- ja venekeelsed ajalehed, raadio ja televisioonikanalid, millel on väga vähe ühist. Meedia tohutu tähtsuse tõttu tänapäeva ühiskonnas on oluline julgustada erinevate kogukondade omavahelist suhtlemist, toetada selliste meediakanalite arengut, mis võiksid olla ühised nii eesti- kui muukeelsele elanikkonnale. Teiste sõnadega, kõigi ühiskonnaliikmete osalemine riigi avalikus elus osutab sellele, et tegemist on integreerunud ühiskonnaga, mille liikmetel on vajalikud teadmised ja oskused ning kes identifitseerivad ennast tervikliku ühiskonna liikmetena, mitte ühe ühiskonnasisese grupi liikmetena.

Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse üheks oluliseks eesmärgiks on järsult parandada nii eestlaste kui mitte-eestlaste informeeritust rahvus- ja integratsiooniprobleemidest ning ületada kahe meediamaailma vaheline isolatsioon. Selle eesmärgi nimel on toetatud eelmisel ja sellel aastal paljusid algatusi, näiteks Marite Uibo projekti - venekeelse ajalehe “Valgamaalane” väljaandmist - 50 000.- krooniga; Arlet Palmiste saatesarja “Üks riik ja üks aeg” 90 000.- krooniga; Vahur Laiapea saatesarja “Eesti keel - see on imelihtne” 100 000.- krooniga; Avatud Eesti Fondi suurprojekti “Kolmas sektor” raames Jaan Tõnissoni Instituudi allprojekti “Rahvussuhete peegeldamine meedias” 230 000.- krooniga jne.
 
 

2.6.5. Kultuur

Omakultuuriline keskkond ja enam-vähem kindlate piiridega asuala tagavad rahvusliku järjepidevuse. Rahvuslik taastoodang toetub eelkõige kultuurile selle kõige laiemas mõttes: argielulised harjumused, mentaliteet, kombed, uskumused, kunstiline ja teaduslik looming jms. Nö kultuuri tugevus tuleneb tema ajaloolise mõõtme ulatusest - et hõlmata tulevikku, ammutab kultuur elujõudu minevikust. Oma ajaloo “kaotamine” hägustab koheselt rahva identiteeditunnet ja alalhoidlikkkust.

Eesti kultuur on omapärane, rohkete kodustatud välislaenude segu alates soome-ugri ja indo-euroopa algupära keelesüsteemist ja lõpetades viimastel aastasadadel väljakujunenud luterliku ning saksaliku üldtaustaga.54 Eri tüüpi integratsiooni näidetena võib mainida baltisakslasi (sotsiaalses hierarhias asusid nad kõrgemal kui eesti maarahvas, see võimaldas neil elada hajusalt üle kogu maa saksalikku minetamata), rannarootslasi (sotsiaalses hierarhias võrdsel pulgal eestlastega, aga kompaktne asuala säilitas nende rootsilikkust koos lokaalse omapäraga) ja vene vanausulisi (näide suhteliselt isolatsionalistlikust kultuurikogukonnast, kes esimeste poliitiliste põgenikena kohandusid siiski siinsete üldoludega ja säilitasid oma tugeva (varjatud) eripära ka nõukogude ajal). Kokkuvõttes võib kõige tugevamaks siinseist pidada eesti kultuuri, mis, olles oma kandjate poolest alati arvukaim, kujunes poliitilise iseseisvuse tingimustes (1918-1940) ruttu domineerivaks.

Nõukogude okupatsioon Eestis tõi kaasa ajaloolise aja kõige mõjukama kultuurisituatsiooni muutumise. Eesti kultuuri kandjate hulk vähenes lühikese ajaga veerandi võrra, asemele saabus kultuuriliselt võõras rahvatik koos senist kultuuritraditsiooni ja ajalooteadlikkust lammutava võimuga. Venestamist sooritati niisiis nii etniliselt kui kultuuriliselt. Kultuuri selgroog oli siiski nii tugev, et alalhoidlikkuse printsiip toimis viiekümne okupatsiooniaasta jooksul rahuldavalt.

Nõukogude ajal kujunes Eestis võimude ponnistusist hoolimata välja kaks teineteisest eraldatud kogukonda. Sellest tulekski praegu integratsioonitingimustes lähtuda - sihiks tuleks võtta katsuda kultuurilist eraldatust asendada tolerantse mitmekultuurse paradigmaga.

Umbes kümmekond aastat on kestnud poliitiliste tõkete kadumise tõttu eestlaste ja Eesti ühiskonna avanemine lääne suunas. Muu hulgas võib täheldada massikultuuri pidurdamatut levimist, uimastite levimist, subkultuuride väljaarenemist, undergroundi olemasolu, rassilise kirevuse suurenemist jms.

Vastukaaluks massikultuurile tegutseb rahvuslik ja etnofuturistlik liikumine. Seegi tundub praegu olevat ülemaailmne trend, Euroopas on seda süvendanud näiteks Euroopa Liidu teke. Eestiski on see õnneks üsna tugevasti juurdunud. See suund võib ajuti nõrgeneda, kuid selle hääbumist ei ole karta. Seda tõendab kasvõi praegune erakordselt intensiivne (eestikeelne!) kultuurielu.

Erinevalt eesti kultuuri terviksüsteemist jääb vähemuste oma alati lünklikuks ja on suuteline toimima vaid teatud valdkondades.55 Funktsionaalsuse määr sõltub rahvusvähemuse arvukusest, asualalisest paiknemisest, sotsiaalsest potensiaalist, soovist ja valmisolekust end etnokultuuriliselt määratleda jm.

Eesti mitmerahvusliku ühiskonna kultuurialane integratsioon hakkab toimuma endisest sootuks erinevas kommunikatsiooniväljas.56 See on avatud ja globaliseeruv, mistõttu nn kohalike kultuuride vastastoime ja teineteisega kohanemine ei ole enam domineeriv. Iga rahvuskultuur ja ka üksikisik on avatud samaaegselt eri kultuuridele globaalsel, regionaalsel, rahvuslikul ja kohalikul tasandil.

Globaalsed ja regionaalsed kultuurivood pälvivad praegu käsitlevas aspektis erilist tähelepanu vähemalt kahel põhjusel.57 Esiteks - probleem, mis tuleneb siinsete rahvusrühmade erinevast kultuurilisest tagamaast: eestlaste pöördumisest läände ja totaalsest eemaldumisest vene kultuurist ning vene vähemuse üha süvenev identifitseerumine rahvuslikul tasandil. Teiseks - küsimus Eesti eri rahvusi lähendava kultuurilise ühisosa ja kultuurisuhtluse ühisruumi võimalusest.

Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus peab ka kultuuri väga oluliseks. Toetatakse erinevate kultuuriseltside tegevust Eestis avalike konkursside ja projektijuhtimise alase koolituse kaudu. Avalikkuses sagedasti kasutatav väljend mitte-eestlased varjab ju tegelikkuses seda kultuurilist mitmekesisust, mis Eestis on ja mida tuleks ka soodustada. Sellel aastal on Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus juba rahalise katte andnud mitmete kultuuri arendavatele projektidele, näiteks Tamara Krõlova, Sinimäe Põhikooli projekt “Kakskeelses koolis nukuteatri asutamine” 20 000.-krooni; Helen Anvelt, Edukate Laste Organisatsioon, projekt “Mitte-eestlastest klubijuhtide koolitus” 40 000.- krooni; Irina Golikova, Sillamäe Vanalinna Kool, Kultuurikool “Sipsik” asutamine 55 000.- krooni.

Niisiis, kultuur, kui väga oluline eneseidentifitseerimisvahend, peab olema igaühele - nii eestlastele, venelastele ja teistele rahvusvähemustele - kättesaadav just sellisena (kas globaalse ja avatud või piiratud regionaalselt, rahvuslikult vm.) nagu ta seda isiklikult soovib ja enese jaoks õigeks peab.
 
 

2.6.6. Majandus ja regionaalpoliitika

Muulaste kohanemine turumajandusega on aeglasem ja vaevarikkam kui eestlastel, sest lisaraskusi toob nende suurem seotus endise riigimajanduse ja suurtööstusegaa. Ent riigiettevõtted on privatiseerimisel ja suurtööstus ümberstruktureerimisel.

Muulased, eelkõige venelased, täitsid olulist rolli nõukogudeaegses sotsiaalmajanduslikus struktuuris. Olles massiliselt hõivatud suurtööstuses, millel toona oli tihti sõjaline kallak, oli nende keskmine kutsekoolitus eestlaste omast süstemaatilisem. Tänapäeva suuremat painduvust nõudval tööturul on aga nende konkurentsivõime langenud.

Antud olukorras tuleks vältida siiajäävate muulaste deprofessionaliseerumist. Selleks on jällegi soovitatav säilitada kõigile rahvusrühmadele võrdsed võimalused hariduse saamiseks, täiend- ja ümberõppeks. Tööjõu nõudlus piirkonniti sõltub uute majandusstruktuuride kujunemisest, kuid on mõjutatud ka töötajate erialasest ja hariduslikust struktuurist.

Kuigi muulaste Eesti ühiskonda integreerumise raskuspunkt on seotud teatud kindlate regioonidega, saab majanduspoliitilisi küsimusi käsitleda vaid üle-Eestilises kontekstis.58 Põhitähelepanu tuleks suunata kõigile nn kriisipiirkondadele (kõrge tööstuse tase, madal ettevõtluse aktiivsus jne). Peamine eesmärk on majandusliku aktiivsuse tõstmine, millega kaasneb uute töökohtade loomine.

Olenematult kriisipiirkondade etnilisest koosseisust suurendab nende makromajanduslikku stabiilsust struktuuriliste ümberkorralduste kiirendamine. Erasektori ning väike- ja keskettevõtete osa suurendamine muudaks majandusstruktuuri paindlikumaks, ent see eeldab laenugarantiide süsteemi laiendamist.

Ettevõtlusarengu riiklike prioriteetide hulgas võib ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekti järgi mainida järgmist:

1) Kõigepealt on vaja ergutada madala ettevõtlusaktiivsusega piirkondades uute ettevõtete loomist, kusjuures startijate kvaliteet on sama tähtis kui nende arv.

2) Toetust väärivate ettevõtete valikul peaks jälgima nende võimet luua uusi töökohti ja osaleda ekspordis. Tõenäoliselt kasutavad sellised ettevõtted ka uusi tehnoloogiaid, mis loob eeldusi nende tõhususele tulevikus.

3) Tuleb toetada eksporditegevust, andes abi turule tulekul ja uute turgude otsimisel, eurostandardite juurutamisel, rahvusvaheliste majanduskontaktide otsimisel (ka Venemaa ja teiste SRÜ riikidega) ning mitmesuguse majandusteabe kättesaamisel.

4) Ettevõtlust toetav infrastruktuur vajab arendamist. Kuigi praegu tegutseb Eestis u. 15 ettevõtlus- ja arenduskeskust, on nende mõju ettevõtete arengule olnud veel nõrk.

5) Ettevõtlusalane nõustamine ja täiendõpe ning juhtide koolitus peaksid olema kättesaadavad nii enne kui pärast ettevõtte asutamist. See eeldab ettevõtluskeskuste professionaalsuse tõstmist, nende finantseerimissüsteemi muutmist, omavahelist konkurentsi või võistlust muude konsultatsioonifirmadega. Riigi roll oleks esineda katalüsaatori ja regulaatorina vastava koolitussüsteemi loomisel ja rakendamisel. Ka tööjõu koolitamisel on riigi toetus vajalik. Tööturukoolitust tuleks laiendada kriisipiirkondades.

6) Riiklikult oleks vaja toetada nende omavalitsuste initsiatiivi, kes arendavad kohalikku ettevõtluskeskkonda: ametnike koolitust, nõustamisteenuseid, kesk- ja omavalitsuste ühisprogrammide rakendamist.

Sõltuvalt iseärasustest ja potensiaalist leidub igas piirkonnas eeldusi teatud tegevusalade arendamiseks. Neid eeldusi tuleks arvestada regionaalprogrammide väljatöötamisel. Näiteks aitaks Ida-Virumaa majanduslikku aktiivsust tõsta turisminduse riiklik toetamine, mis omakorda eeldab infrastruktuuri ja teenustesektori arendamist.

Ka regionaalareng on Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse üks oluline prioriteet. Siinjuures peetakse eriti oluliseks toetada just suurte mitte-eetlaskonna osakaaluga piirkondade integreerimist Eesti ühiskonda (Ida-Virumaa, Sillamäe, Paldiski jne.). Viimast üritatakse soodustada just keeleliste, hariduslike, kultuuriliste projektide toetamisega nendes piirkondades.

Integratsiooniprotsess on ahel, mille kõiki eelpoolkirjeldatud lülisid tuleb vaadelda nende vastastikuses toimes. Ahel algab teabe kättesaadavusest: riigi huvides peab olema, et vajalik informatsioon on selgel kujul kättesaadav kõigile Eesti elanikele, ka neile, kes riigikeelt ei valda. Vastastikuse teabe kättesaadavus on eeldus eestlaste ja muulaste vahelise dialoogi tekkimisele, mis omakorda soodustab Eesti-keskse meelsuse süvenemist. Meelemuutuse kaudu suureneb motivatsioon omandada eesti keel kui kasutoov suhtlusvahend, mis soodustab vastastikust omaksvõttu ja suurendab muulaste võimalusi osaleda ühiskonnas.

Eesti asjades orienteerumine, Eesti-meelsuse süvendamine ja riigikeele valdamine näitab muulaste valmidust siduda oma tulevik Eestiga. Selle loomulikuks tagajärjeks on õigus olla Eesti kodanik ja kohustus olla lojaalne Eesti riigile.

See tähendab täiemahulist osalemist riigi ülesehitamisel ja arendamisel, eesti keele küllaldast oskust elu tarbeks, uhkuse tundmist Eesti saavutuste üle, aga ka oma emakeele säilitamist ja uhkuse tundmist oma kultuuri üle.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

RUSSIANS INTEGRATION INTO ESTONIAN SOCIETY

Maarja Püvi

SUMMARY

Samuel Huntington said in his article “The Clash of Civilizations?” the following:
                           “...cultural characteristics and differences tend to be
                           changeable and, therefore, they are more difficult to
                           overcome or solve than political or economic ones. In
                          former Soviet Union, communists can become democrats,
                          the rich can become poor, and vice versa, but a Russian
                         can never turn into an Estonian...”
One might ask, in such a case, whether there is any point in trying to integrate Russians into Estonian society. At the same time, it is quite clear that the problems of the identify of the Russians that constitute the biggest minority group in Estonia and those of their integration into Estonian society are closely linked to the issue of maintaining the language and cultural identity of the Estonians. On the other hand, the more internally integrated (whole as a state) and, consequently, stable Estonia is, the faster different European structures (particularly European Union) will accept Estonia as a capable partner to unite and cooperate with. Therefore, Estonia has to go through the integration process on two levels at the same time - internally, by way of integrating national minorities, and within the context of foreign affairs by way of integrating into Europe, whereas the latter depends largely on the success of the first one.
The fact, that Estonia has the task to solve problems concerned with aliens` (especially Russians`) adaption and cultural integration in the way suitable for a democratic European country for the second time this century, is rather paradoxical. The ´historical mission´ now, as opposed to the one took place in 1920s-1930s, involves a huge group of people.
According to Estonian Human Development Report, there will be 491,000 aliens (34% of total population), including up to 150,000 foreigns and c. 84,000 Russian citizens, living on the territory of Estonia in the year 2000.

The main aim of thesis is to provide an overview of the integration of non-Estonians (main stress lies on the Russians because they constitute the majority of all aliens) into Estonian society after the regaining of independence and factors hampering the process. The main stress on Russians is also due to the fact that the problems of integration of smaller national minorities (Ukrainians, Byelorussians, Ingrians, Tartars, or Jews) are somewhat different, and their treatment together, under the common nominator ´non-Estonians or alien integration`, tends to transfer the problems of one group to another thereby creating a too complicated overall picture.

The present thesis consists of two main chapters. The first chapter gives an overview of aliens´ development courses in general. The second, and longest, chapter deals with the nature of Estonian national integration and main problems from the point of view of both the Republic of Estonia and the ´subjects of integration´, aliens. Step-by-step, I give an overview of the roots of integration, i.e. past heritage, present demographic situation in Estonia, main elements or means of integration strategy: language, education, political integration, culture, economy, and regional policy.

It is difficult to find the one and only right solution to execute Estonian aliens´policy, one just has to look for compromises and better solutions for the coexistence of huge national groups.
 
 

KASUTATUD KIRJANDUS JA MATERJALID
 

-Karjahärm, T. Venemaa igavene dilemma: stiihia või tsivilisatsioon. Eesti Sõnumid, 25.mai, 1995
-Kirch, A. The integration of non-estonians into Estonian society (history, problems and trends bu Aksel Kirch)
-Kirch Aksel, Kirch Marika & Tuisk Tarmo The Non-Estonian Population Today and Tomorrow. A Sociological Overview, 1992
-Kirch Aksel & Kirch Marika Ida-Virumaa eestlaste ja venelaste kollisioonidest. Rahvusvähemused Eestis. Konverentsi materjalid. Mustvee, 1996
-Mihhailov, D. Eestivenelaste subkultuurist, kas müüt või sotsiaalne utoopia? Rahvusvähemused Eestis. Konverentsi materjalid. Mustvee, 1995
-Paikre, E. Vene lapsed pürgivad eesti klassi õppima. Postimees, 22. aprill, 1999
-Raitviir, T. Eesti üleminekuperioodi valimiste (1989-1993) võrdlev uurimine. Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1996
-Taagepera, R. Estonia. Return to Independence. Westview Press. Boulder, 1993
-Taagepera, R. Rahvussuhted Eestis 2014. Looming, 1994, nr.1
-Eesti Inimarengu Aruanne 1995
-Eesti Inimarengu Aruanne 1996
-Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohtade mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda  heakskiitmine. Riigikogu 10. juuni 1998.a. otsus nr. 14
-Euroopa Liidu Phare Eesti keele õppe programmi infoleht. Nr. 1, aprill, 1999
-Foreign Affairs. Vol. 72, no.3, Summer 1993
-Mitte-eestlaste integreerimisest Eesti ühiskonda. Sotsioloogiline Uuring, TÜ turu-uurimisrühm, 1997
-Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda. Projekt - Teesid Eesti riikliku integratsioonipoliitika kohta, 1997
-Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda: Vabariigi Valitsuse tegevuskava, 10. veebruar, 1998.a.
-Mitte-eestlaste integratsiooni Sihtasutus. Abiks taotluse esitajale, 1998
-Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus: eesmärgid ja projektid. Kokkuvõte, 1998
-Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. Projektiankeet, 1998
-Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus.1998-99. aastal toetatud projektide nimekiri
-Toetus riiklikule programmile mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda. Projekt, august, 1998
-VERA Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik. Tallinn: Avita, 1997
-ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekti raamdokument. 1997

1  Foreign Affairs, Vol. 72, No. 3, Summer 1993
2  Eesti Inimarengu Aruanne 1995, A. Kirchi prognoos
3  Uurimisprojekt VERA, 1996, lk. 337
4  Sealsamas, lk. 338
5  Uurimisprojekt VERA, 1996, lk. 339
6 Uurimisprojekt VERA, 1996, lk. 339
7 Sealsamas
8 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekti raamdokument, 1997, lk. 5
9 Raitviir, Tiina “Eesti üleminekuperioodi valimiste (1989-1993) võrdlev uurimine”, 1996
10 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekti ramdokument, 1997, lk. 7
11 Sealsamas
12 Sealsamas
13 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekti raamdokument, 1997, lk. 7
14 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekti raamdokument, 1997, lk. 8
15 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 3
16 Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus: eesmärgid ja projektid. Kokkuvõte, 1999, lk.3
17 Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda: Vabariigi Valitsuse tegevuskava. Dokument, lk.1
18 Sealsamas
19 Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda: Vabariigi Valitsuse tegevuskava. Dokument, lk.4
20 Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus: eesmärgid ja projektid. Kokkuvõte, 1999, lk.4
21 Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus: eesmärgid ja projektid. Kokkuvõte, 1999, lk.6
22 Kirch, Kirch& Tuisk, 1992
23 Kirch&Kirch, 1996
24 Raitviir, 1996
25 Mihhailov, 1995
26 Taagepera, 1993
27 Raitviir, 1996
28 Raitviir, 1996
29 Sealsamas
30 Kirch&Kirch, 1996
31 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 11
32 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 12
33 Sealsamas
34 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 13
35 Sealsamas, lk. 14
36 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 14
37 Sealsamas
38 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 14
39 Euroopa Liidu Phare Eesti keele õppe programmi infoleht, nr.1, aprill, 1999
40 Euroopa Liidu Phare Eesti keele õppe programmi infoleht, nr.1, aprill, 1999
41 Sealsamas
42 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 15
43 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 18
44 Sealsamas
45 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 19
46 Sealsamas, lk. 20
47 Sealsamas, lk. 24
48 Sealsamas
49 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 26
50 Paikre, E. Vene lapsed pürgivad eesti klassi õppima. - Postimees, 22. aprill 1999, lk. 6
51 Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. Abiks taotluse esitajale., 1998, lk.1
52 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 26
53 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 27
54 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, lk. 28
55 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 29
56 Sealsamas
57 Sealsamas
58 ÜRO Arenguprogrammi integratsiooniprojekt, 1997, lk. 31