Soome-ugri rahvad Eestis

Soome-ugri rahvad Eestis

Praegusel Eesti Vabariigi territooriumil on eelmistel sajanditel eestlaste kôrval   asunud  ka teisi soome-ugri  rahvaid, kellest vadjalasi vôiks nimetada pôlisrahvaks. Osa soomeugrilasi aga on sattunud siia seoses Venemaa püüdlustega allutada Liivimaa oma vôimu alla. Nii näiteks osalesid marid  Ivan Julma vägede koosseisus Liivi sôjas (1558 -1583). Samuti oli soomeugrilasi ka XIX sajandil  Eestimaa ja Liivimaa kubermangus teeninud nekrutite seas, kellest môningaid kasutas  F. J. Wiedemann keelejuhtidena.

Esimesed täpsed andmed Eestis elavate teiste soomeugrilaste kohta pärinevad aga 1934. aastast , mil toimunud rahvaloenduse  kohaselt elas siin 841 ingerlast/isurit, 28 ungarlast, 13 liivlast, 7 karjalast, 3 mordvalast, 3 vadjalast ja 1 komi. Soomeugrilasi asus Eestis aga kindlasti rohkemgi , näiteks on P.Ariste meenutanud kahte  marilast,  ka ise olen kirju saanud Austraalis elavalt marilaselt, kes 1920 - 1943  Eestis elas.

Eesti Vabariigi okupeerimine  1940.a. tôi endaga kaasa ümberrahvastuspoliitika, mille tulemusena arendati rohket lisatööjôudu nôudvat suurtööstust, küüditati kümned tuhanded eestlased Siberisse, ei lastud eestlastel asuda Ida-Virumaale jne.

Esimene sôjajärgne rahvaloendus toimus 1959.a. , Eestimaa rahvastiku pilt oli muutunud kardinaalselt. Muu rahvastiku osa oli tôusnud  25,4% - ni . Migrantideks olid valdavalt venelased ja teised slaavlased. Soomeugrilasi oli tulijate seas vähe, va. soomlasi ja isureid, kellel ei lubatud elada oma pôlisel kodumaal. Selle tulemusena elas 1959.a. Eestis 18% kogu NSVLiidu ingerisoomlastest ja34, 5% isuritest. Vôrreldes teiste soome-ugri rahvastega on Eestisse tulnud suhteliselt palju ka karjalasi (0, 17%) ja vepslasi (0, 12 %). Ülejäänud hôimurahvaste puhul vastab see protsent enam-vähem nende arvule ja laialipillatusele endise NSVLiidu territooriumil. Silma torkab vaid maride suhteline vähesus. Migratsioon suundus algaselt Kirde -Eesti linnadesse, alates 1970-ndatest aastatest Tallinna. Linnades elas tollal 85%  Eestisse tulnud soomeugrilastest. Madalaim oli see protsent soomlastel (51,3 %)   ja isuritel (61,3%), kôrgeim vepslastel (100%). Soomeugri rahvad kelle keel kodumaalgi oli allasurutud püüdsid oma emakeelt kiiresti unustada ja uude keskkonda siise sulada. Et rajatavate(taastatavate) linnade ja suurtööstuse keskkond oli valdavalt venekeelne, mindi üle vene keelele. Algselt oli nende protsent, kes pidasid oma rahvuskeelt emakeeleks , kôrge, kuid hiljem muutus kiiresti madalamaks.  Siiski olid 1959.a. môningad Eestis elavad soome-ugri rahvusrühmad säilitanud emakeelt paremini kui  kodumaal , näiteks ingerisoomlased ja vepslased, kellest vastavalt 59,8 % ja 65 % pidasid rahvuskeelt emakeeleks. Maale asunud soome-ugrilastel säilis rahvuskeel paremini , eriti tuntav oli see maride ja ungarlaste puhul.  Eesti ja vene keele môju vôrreldes näeme , et eesti keelele on kôige rohkem üle läinud soomlased  (24 %) ja isurid(22,4%). Ülejäänute seas on  see protsent 0 ja 7 vahel, seega mingit erilist lugupidamist hôimurahvastest migrandid kuni viimase rahvaloenduseni eesti keele vastu ei tundnud.

1970.a. rahvaloenduse pôhjal on Eesti suurimad soome-ugri rahvusrühmad soomlased, karjalased ja mordvalased. Vôrreldes 1959. aastaga on kiirest kasvanud maride (214,2 %), karjalste (227,4 %) ja ungarlaste( 370%) arv.  Ungarlaste arvukuse suurenemise peapôhjuseks on nende ôppimatulek Eesti ülikoolidesse, sest enamik NSVLiidu ülikoole oli nene jaoks suletud. Migratsioon suundus endiselt linnadesse ja urbaniseerumise aste kasvas vôrreldes 1959. aastaga veelgi. Kôrgeim oli see isuritel (94,4%), ungarlaste (92,8%) ja udmurtidel (90,7%), madalaim endiselt soomlastel (59,8%). Tulijateks olid valdavalt noored, mis järeldub soomeugrilaste kôrgest keskmisest tööhôive protsendist (üle 75 %). Kôrgeim oli see komidel (86,1% ). Keelesituatsiooni kommenteerides vôib väita, et vôrreldes 1959. aastaga toimus meie hôimurahvaste üleminek rahvuskeelelt vene keelele. Soomlastel näiteks vähenes emakeele kasutajate protsent 59,8-lt 51,5 %-le, vepslastel 65-lt 25,8-le. Mônevôrra suurenes emakeele kasutajate protsent karjalastel, maridel ja ungarlastel, kuid see oli tingitud eelkôige nende migratsiooni intensiivsusest. Seepärast Eestis elavatel maridel ei saagi täheldada edasist venestumist: 1959.a. pida mari keelt emakeeleks 50% , 1989.a. 50,7% maridest. Eesti keelt emakeeleks pidajate arv on 1970.a. andmeil suurenenud soomlastel, ungarlastel ja karjalastel, kuid tervikuna 1959. aastaga vôrreldes olulisi muudatusi ei ole. Siiski vôib märgata, et rohkem eestistusid maal elavad soomeugrilased.

Tabelid

Eestis elavate teiste soome-ugri rahvaste arv rahvaloenduse andmetel

Rahvus	1959	Linn	Maa	1970	Linn	Maa	1979	Linn	Maa	1989	Linn	Maa
Soomlased	16 699	8583	8116	18 537	11 082	7455	17 753	11 424	6329	16 622	11 233	5389
Karjalased	295	257	38	671	561	110	773	681	92	881	759	122
Isurid	366	234	132	181	171	10	228	201	27	306	246	60
Vepslased	20	20	-	31	28	3	33	29	4	37	34	3
Mordvalased	391	344	47	532	470	62	723	662	61	985	865	120
Marid	56	45	11	120	103	17	191	166	25	359	315	44
Udmurdid	167	144	23	236	214	22	309	275	34	413	373	40
Komid	100*	82	18	130	115	15	139	127	12	196	171	25
Permikomid	-	-	-	20	14	6	29	26	3	38	36	2
Ungarlased	30	27	3	111	103	8	191	164	27	241	181	60
Handid	-	-	-	-	-	-	1	1	-	5	4	1
Mansid	-	-	-	1	1	-	3	3	-	1	1	-
Laplased	-	-	-	1	1	-	1	1	-	5	1	4
Liivlased	1	-	-	-	-	-	-	-	-	1	1	-

---

*Sürja - ja permikomid koos

1959.a rahvaloendusel on kirjas ka selline rahvusrühm nagu PÕHJARAHVAD , kelle hulka vôis kuuluda ka môni soomeugrilane vôi samojeed.

Eestis elavate teiste soome-ugri rahvaste emakeeled

Rahvus	Loevad rahvuskeelt emakeeleks (%)				Loevad eesti keelt emakeeleks (%)
	1959	1970	1979	1989	1959	1970	1979	1989
Soomlased	59,8	51,5	37,1	24,6	24,0	27,8	36,1	40,8
Karjalased	38,3	40,6	31,3	29,7	2,0	5,2	3,5	4,1
Isurid	24,6	22,6	25,9	24,1	22,4	3,3	14,5	21,2
Vepslased	65,0	25,8	26,1	18,9	––	3,2	4,3	10,8
Mordvalased	42,3	37,9	37,5	37,2	1,0	0,7	0,8	1,3
Marid	50,0	55,0	48,7	50,7	3,5	1,7	1,6	0,8
Udmurdid	48,5	44,5	47,6	37,0	1,2	1,3	0,6	1,0
Komid	52,0*	51,5	41,7	33,7	1,0	1,5	5,0	3,1
Permikomid		60,0	24,1	31,6	––	––	––	––
Ungarlased	63,3	79,3	76,4	62,2	6,7	7,2	4,7	7,8
Handid	—	—	—	80,0	—	—	—	—
Mansid	—	100,0	33,3	—	—	—	—	––
Laplased	––	—	—	40,0	—	—	—	40,0
Liivlased	—	—	—	—	100,0	—	—	100,0

---

* Sürja- ja permikomid koos.

Märkus: Ülejäänud loevad emakeeleks vene keelt, v.a. isurid, kes on soome keelele üle läinud (1959. a. 11,5%, hiljem on see protsent vähenenud).

1979.a. rahvaloendusandmete järgi oli meie hôimurahvastest Eestis kôige rohkem soomlasi, karjalasi ja mordvalasi. Vôrreldes 1970. aastaga oli kôige rohkem juurde tulnud ungarlasi (176 %), marisid (159,1%) ja udmurte (131 %), langenud oli soomlaste ja vepslaste arv. Migratsiooni tempo pidurdus. Soomeugrialste arv eestis vähenes, samuti nende urbaniseerumise ja tööhôive protsent, mis oli madalaim isuritel (53,6 %) ja kôrgeim permikomidel (89,6 %). See näitab, et meie hôimurahvad olid hakanud siin kohanema, peresid looma jne. Keelesituatsioonis olid toimunud järsud muudatused, rahvuskeelt emakeel;eks pidajate arv oli tunduvalt vähenenud. Näiteks soomlastel 1970. aasta 51, 5 % - lt  37,1 -le 1979.a., karjalastel 40,6 -lt 31,3 -le, komidel 51,5 lt 41,7 le. Ka sel ajavahemikul  tugevnes kiiresti vene keele môju, kuid erinevalt teistest läksid näiteks paljud soomlased üle eesti keelele. 1970.a. pidas neist eesti keelet emakeeleks 27,8 %, 1979.a. 36,1 %.

1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli enam soomlasi, mordvalasi ja karjalasi, kuid ingerisoomlaste arv oli vähenenud juba teist rahvaloendust järjest, samal ajal kui teiste rahvaste arv oli suurenenud. Migratsioonitempo oli vôrreldav 1959. - 1970.a. omaga. Vôrreldes 1979.aastaga on kôige rohkem lisandunud marisid (188%), vepslasi (160,9 %) ja komisid (141 %). Vôrreldes aga 1959. aastaga on kôige rohkem suurenenud ungarlaste (803 %), maride (641 %) ja karjalaste (298 %) arv. Ka suurenes Eesti osatähtsus soomeugrilaste juurdekasvus. Kui kôigist NSVliidu territooriumil elavatest isuritest oli 1959. aastal siin 34,4 %, siis 1989 aastal 37,3%, ingerisoomlasi vastavalt 18 % ja 24,6 %, karjalasi  0,17 % ja 0,67 %, volga ja permi rahvaid 0,02 ning 0,05 % (sh. mordvalasi koguni 0,08 %). Samas aga soomeugrilaste osatähtsus Eesti rahvastikus vähenes : 1959.a. oli see 1,5 %, 1989. aastal 1,2 %.

Linnastumine oli endiselt kôrge : udmurtidel 90,3 %, vepslastel 91,9%. Madalaim oli see soomlastel (67%) ja ungarlastel (75,1 %).

Venestumine jôudis Eestis 1989. aastal tippu, seda ka oma kodumaal elavate soomeugrilaste puhul. Neid , kes pidasid oma rahvuskeelt emakeeleks , oli 1989. aasta andmeil Eestis elavate teiste soomeugrilaste seas keskmiselt 30% vähem kui oma kodumaal  elavate soomeugrilaste puhul. See on ilmekaks näiteks selle kohta, mis juhtub migrantidega, kes on kaotanud sidemed oma keele - ja kultuurikeskkonnaga. Siiski on olnud nende venestumine Eestis môneti aeglasem kui kodumaal, mis näitab veel kord tollaste (ka praeguste) autonoomsete vabariikide fiktiivsust: pôlisrahvusi ei suutnud nad ümberrahvustumise eest paremini kaitsta kui Eesti NSV.

Eesti keelt emakeeleks pidajate arv suurenes 1989. aastaks tunduvalt. Eriti paistab see silma soomlaste (40,8 %), isurite (21,2 %) ja vepslaste (10,8%) juures. Samas on venestumine olnud veelgi kiirem , seda isegi soomlaste puhul (1979.a. 26,8 % ja 1989.a. 34,6%).  

Kokkuvôttes vôib öelda, et valdavalt on soome-ugri rahvad siia tulnud pärast Eesti Vabariigi okupeerimist, pôhiliselt aastatel 1959 - 1970, migratsioon on suundunud linnadesse, tulijad on olnud noored. Kuigi eesti keel on soome-ugri keelena nende sugulaskeel, oli nende venestumine kiire. Tulijate lapsed enam oma rahvuskeelt ei oska. Teatavat suunda eestistumisele  on olnud läänemeresoomlaste seas ja neil, kes elavad maal. Siiski säilis meie hôimurahvaste rahvustunne aastail 1959 - 1989 Eestis paremini kui nende oma kodumaal. Seda aga eelkôige kiire migratsioonitempo tôttu.

Muret tekitab asjaolu, et viimasel kolmekümnel aastal on tugevasti suurenenud soome-ugri rahvaste väljarändamine, mis on pôhjustanud nende juurdekasvu pidurdumise vôi koguni langemise nende oma koduvabariikides. Näiteks suurenes maride arv 1959. - 1989.a. oma vabariigis 16 %, väljaspool 29,2%, udmurtidel vastavalt 5% ja 19,5%, aga permikomidel vähenes see kodumaal 22,5%, mujal suurenes 3 %. Väljaspool kodumaad elavate hôimurahvaste protsent on kogu aeg suurenenud : maridest elas mujal 1959.a. 44,6 % ja 1989.a. 51,7 %, udmurtidest  23,7 % ja 30,5 %.

Sellised protsessid toovad paratamatult kaasa meie hôimurahvaste venestumise. Ka Eestil on selles oma väike osa.

Eestimaa soome-ugri rahvaste rahvuslikud kultuuriühendused.

1980- ndate aastate lôpul toimus sarnaselt teiste Eestimaal elavate rahvustega ka siinsete soomeugri rahvaste koondumine seltsidesse. Esimestena asutasid oma oma organisatsiooni - Tartu Ingerisoomlaste Seltsi 1988.a. kevadel ingerisoomlased(esimees Anatoli  Šults), keda toetas Soome ja kel oli ka varajasem organiseerumise kogemus olemas. Mäletatavasti asutati juba 1922 .a.Eesti-Ingeri Selts, samal aastal toimus Eestis esimene ingerisoomlaste laulupidu . 1988.aasta sügisel asutati aga Tallinna Ingerisoomlaste selts (esimees Viktor Hartikainen). 1989.a. märtsis asutasid kaheksa ingerisoomlaste seltsi Tallinnas  Eesti Ingerisoomlaste Liidu (esimees Rudolf Pakki), kes 1990. aastal ühendas ligi 6000 ingerlast. Praegu asub Toivo Kabaneni poolt juhitava liidu keskus Tartus ja sinna kuuluvad kôik Eestimaal tegutsevad 12 ingerisoomlaste seltsi. Liikmeskonna arv aga on vähenenud, sest paljud ingerisoomlased on siirdunud Soome. 1993.a. annab liit välja ajalehte “ Inkeri”, toimetaja Ene Puusemp.  Siinsetele ingerisoomlastele osutab tuntavat abi Soome Vabariik  , kelle toetusel on valminud hooldekodud - seltsimajad Viljandis, Pärnus, Rakveres ja Tartus.

1988.a. novembris asutati Munkacsy Mihaly nim. Ungari Kultuuri Selts , kuhu kuulub 50 ungarlast. Seltsi pôhieesmärgiks on siinsete ungarlaste keele, kultuuri ja traditsioonide säilitamine ning sideme arendamine oma isamaaga. Tähistatakse rahvuspühasi ja aidatakse kaasa hôimupäevade korraldamisele. Antakse välja ajalehte “Kapcsolat” - “Kontakt”, toimetaja Judith Strömpl. Seltsi esimees on Istvan Ban . Selts teeb tihedat koostööd 1989.a. detsembris asutatud Eestimaa ungarisôpru ühendava Eesti Ungari Seltsiga, esimees Mall Hellam.

1990.a. juunis asutati Eesti Mari Selts, kuhu kuulub 40 marilast. Seltsi eesmärgiks eesti ja mari kultuurikontaktide arendamine, Eestis elavate maride keele ja kultuuri säilitamine. Selts aitab tähistada hôimupäevi ja korraldab maride rahvuspüha - Mari Sangari Päeva. Seltsil on internetis oma kodulehekülg ja raamatukogu. Seltsi esimees on Jaak Prozes.

1993.a. asutati komi keeleteadlase , doktor Adolf Turkini eestvedamisel Eesti Komi Selts, kuhu kuulus ligi 20 komi . Seltsi tegevuse eesmärgiks oli siinsete komide ühendamine, oma emakeele ja kultuuritraditsioonide säilitamise huvides. Nii toimusidki komide kokkusaamised, kus räägiti ainult komi keelt. Vastavalt pôhikirjale said seltsi liikmeks olla ainult komid vôi nende järeltulijad.  Môned siinsetest komidest ja osa Komimaaga seotud eestlasi soovis aga tihendada Eesti - Komi vahelist koostööd. 1995.a. oktoobris tuldi môttele asutada komi selts, kuhu saaksid kuuluda ka teiste rahvuste esindajad. Toimus initsiatiivgrupi asutamine, kuid kaugemale pole praeguseks jôutud .

1994.a. juunis asutati Eesti-Mordva Kultuuriselts, kuhu kuulub ligi 100 mordvalast (ersat ja mokšat). Seltsi pôhiülesanneteks siinsete mordvalste integreerimine Eesti ühiskonda, samuti  kultuurivahetuse korraldamine Eesti Vabariigi ja Mordva Vabariigi vahel.  Selts aitab kaasa hôimupäevade korraldamisele ja vôtab vastu ersade ja mokšade folklooriansambleid. Seltsil on oma ruum Endla t. 4a. Seltsi esimees on Juri Kulnin.

1997.a. veebruaris asutati Eesti-Ersa kultuuriühing “Sjatko” - “Säde, kuhu kuulub kümmekond ersalast.  Kultuuriühing vôttis aktiivselt osa Eestimaa rahvusühenduste festivalist “Lüüra” ja aitas korraldada hôimupäevi. Seltsi esimees on Raissa Klinova.

Juba mônda aastat on siinsete udmurtide ja Udmurdimaaga kontakte omavate eestlaste seas ringelnud môte   Eesti - Udmurdi Kultuuriseltsi asutamisest. 1996.a. jôuti Tartus  Vjatka-Kalmezi  Ühingu asutamiskoosolekuni (eestvedaja Veiko Tonts) . Siiski organisatsioonist asja ei saanud  ja ka pôhikiri on siiani registreerimata. !997.a. on mitmeid kordi koos käinud Eesti -Udmurdi Seltsi algatustoimkond, kelle eestvedalateks on Tatjana Novo?ejeva  ja keeleteadlane  Peeter Päll. Praeguseks on seltsil olemas pôhikiri, mis vastab Eesti Vabariigi seadusandlusele, kuid on ametlikult registreerimata. Ajakirjandusest käis läbi informatsioon, et selts sai 1997.a. novembris n Vene Kultuurikeskuses ka omale ruumi saanud. Samas aga seltsi veel ikkagi pole, kuid arvatavasti toimub asutamiskoosolek 1998.a. I poolaastal.

Jaak Prozes