Seltsid ja lõhestajad

Seltsid ja lõhestajad

On ju üsna üldteada asjaolu,et ligi kolmandiku Eesti elanikkonnast moodustavad vähemusrahvused, keda siin elab üle 100. Oma rahvuslikku kultuuriseltsi või organiseerunud kogukonda omavad umbes 30 rahvust. Neist suuremaisse kuulub üle 5 seltsi. Enamik vähemusrahvuste kultuuriseltsidest  on  asutatud aastatel 1988 – 1991. Põhiosas toetasid seltsid  Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja nõukogude korra kukutamist, sest Eestis ei ole peaaegu rahvusi, kellele nõukogude kord poleks kurja teinud. Jälgides tollaste Eestimaa Rahvuste Foorumite protokolle jääb kõlama mõte, et vähemusrahvustele oli kõige olulisem eesti riik, eesti keel ja kultuur ja alles siis leiti , et riik võiks hakata tähelepanu pöörama vähemusrahvuste probleemidele. Tagantjärele vaadates oli seltsi tegevus siiras, pakatades rahvuslikust energiast ja riigi pooolsele finantseerimisele ei mõelnud suurt keegi.

Järgmine suur asutamise laine toimus peale 1995 aastat. Siis organiseerusid kogukonnad, kel valdavalt väikene arvukus ja madalam rahvusteadvus . Iseenesest oli see rõõmustav protsess ehkki tekib paratamatult küsimus kuivõrd oli see loomulik  või oli tegemist kunstliku protsessiga., sest sellest aastast hakkas riik rahvuslikke kultuuriseltse rahaliselt toetama. Teiselt poolt oleme olnud tunnistajaks, et sellest aastast algab kogukondade lõhestumise protseess, tekivad uued seltsid ja katusorganistasioonid. See protsess jatkub siiamaani, ehkki nüüdseks on jõutud nii kaugele , et endised lõhestajad ütlevad, et peab ühinema. Aga miks oli siis vaja lõhestada!  Miks seltsid üldse lõhenevad ja kes need lõhestajad on ?

Kindlasti on siin üheks põhjuseks demokraatia traditsiooni puudumine , sest nõukogude aeg ei võimaldanud näidata kodaniku initsiatiivi veelgi enam rahvuslikku initsiatiivi.  Seepärast ei ole seltsiliikmetel piisavalt arusaama kuidas juhtida koosolekut ja kokku kutsuda koosolekut, samuti pole valitud liidritel piisavalt kogemusi seltsi juhtimisel või teiselt küljest mõnel tekitab ootamatu liidriroll peapööritust, mida ümbritsevail inimestel raske taluda. Võiks arvata, et nõrkused liidavad inimesi, kuid paraku demokraatia ja eetika puudumine võimaldab välja tulla ambitsioonikatel inimestel, kes asetavad ise enda nägemuse ja huvid kõrgemale kogukonna või seltsi huvidest. Arvates seejuures ekslikult , et tema ja kogukonna huvid kattuvad. Sellepärast selle asemel, et korraldada  kriitikat ja organiseerunud opositsiooni seltsi siseselt lähevad nad seda teed, et organiseerivad oma seltsi . Teadlikult hoolimata  sellest, et tegemist on tegelikult juba olemasoleva  rahvusliku seltsi või kogukonna tragöödiaga, mis viib paratamatult pettunutena kogukonnast paljusid. Ja seda võib kõikjal, kus on toimunud lõhestumine ka näha. Saada aga tagasi seltsist lahkunud inimeste, kelle valutundlikus on äärmiselt kõrge , usaldus on väga raske.

Mida teevad need lõhestajad edasi ?  Kõigepealt on vaja kahte asja, esiteks otsida intensiivselt uusi liikmeid ja leida vanades oliates rahulolematuid, teiseks on vaja oma teguviisi õigustada. Õigustamiseks sobib tihti väide, et vana selts organiseerib vähe või teeb halvasti, sellepärast me lahku lõimegi. Või näiteks uus juht käitus solvavalt.

Lõhestajad näikse ütlevat : ” Nüüd näete tulime ära , meil on selline programm, tahame teha ajalehte, laulda ja pühapäevakooli, me koguneme pea iga nädal, korraldame üritusi  ja meil on huvitav .Nemad aga kümme aastat teevad seal midagi aga ei saa tehtud. Algul oli neil aktiivne tegevus ( ansambel, pühapäevakool jne.) aga siis jäi tegevus seisma, eriti kui n.ö mind esimeheks ei valitud jms “. Samas ei anna lõhestajad endale aru, et viie-kuue aasta pärast on nende endi seas sama olukord, ei hooma seda, et seltside tegevus põhineb teataval lainelisel rütmikal, mis väljendub eelkõige kindlate tähtpäevade korraldamises ja isetegevuskollektiivi töös. Samuti ei anta aru, et pole võimalik aina rohkem ja rohkem korraldada, sest kogukond ei tule mitu aastat järgemööda sellega kaasa. Ja lõpuks jääb kogukonnast ümmargune mull, mille pealispinnalt paistab vaid seltsi esimees, kuid mis seest tühi on. Esimehe ambitsioon on rahuldatud,  kust leida uut esimeest ? Ja uut ei leitagi, sest lõhestaja ei saa seda lubada. Demokraatlikest valimistest ja aastakoosolekutest võib uus selts und näha.

Kuna aga üks kord on juba demokraatlike ja eetilisi põhimõtteid rikutud siis ei pea lõhestajad  paljuks sooritada veel mõned neile iseloomulikud rikkumised , sest häbitunne ja pühatunne on lõhestajaile võõrad, nahhaalsus aga oma.  Nimelt järgmise sammuna on vaja esitada munitsipaal- ja riigiorganite ees küsimus, miks te teisi rahaliselt toetate. Meie näete teeme ja korraldame, kuidas Te võite teisi toetada. Süües aga kasvab isu ja kui algselt ollakse veel päri, et n.ö emaseltsi ja lõhestajat toetataks vähemalt võrdselt siis hiljem leiavad lõhestajad, et miks üldse n.ö emaseltsi( kogukonda) toetatakse. Ja kõige taga on ikka see suur soov oma teguviisi ning ambitsioone õigustada. Kui nüüd lõhestajal õnnestub saavutada sama või suurem finantseerimine siis tegelikult ongi tema teguviisi õigustatud

Õigustuse annab aga kahjuks riik või munitsipaalasutus, kes ei vaevu süüvima protsessidesse , mis tegelikult toimuvad kogukondades ja vähemusrahvuste seltsides. On kurb , et lõhestajate ebaeetilised ja - demokraatlikud teod on leidnud tihtipeale riigi toetust mitte hukkamõistu. See annab vanade kõrval julgust uutelegi lõhestajatele, samuti  uute rahvuslike projektorganisatsioonide asutajatele. Segadused Eesti vähemusrahvuste maastikul aga jatkuvad .

Kogukondade ja vähemusrahvuste seltside liikmed olge valvsad !

Jaak Prozes