Rahvus pole probleem ega projekt

Rahvus pole probleem ega projekt

Eestis elab üle 100 rahvuse, kellest umbes 40 on asutanud oma organisatsiooni. Need organisatsioonid tunnevad sügavat muret oma igapäevase eksistentsi ja Eesti Vabariigi pärast. Tekkis ju neist enamik Eesti Vabariigi taasiseseisvumise käigus. Mis vaevab siinseid rahvusi, kes on püüdnud toime tulla nagu 1980. aastate lõpul Eestimaa Rahvuste Foorumitel lubatud - ilma nõudmisi esitamata ja ikka eelkõige eestlaste huve arvestades. Ei ole ka ükski rahvuslik kogukond väitnud, et nende õigusi Eestis rikutakse. Sellepärast on rahvusvähemuste liidreid pannud imestama mõningate poliitikute väited, et rahvusvähemuste õigusi Eestis rikutakse. Millistest rahvusvähemustest on jutt ?

Kahjuks nii tõmmataksegi rahvusi poliitikasse, tõsi ilma rahvusi endid kaasamata. Tehakse seda hägusa mõiste - venekeelne elanikkond- kaudu, mis solvab ilmselt paljusid. Aga ju nii on lihtsam või mugavam, ka eestlastele. Kuid ega siin midagi imelikku pole, sest sama toimub pahatihti ka riigi tasandil. Ka riigi asjaajamistesse kaasatakse rahvusi ilma rahvusi kui tervikuid kaasamata, sest rahvusvähemused on nõrgad. Rahvusvähemuste organisatsioonid seovad peale mõninga erandi vähem kui 10 % ühe või teise kogukonna liikmetest. Miks on nad nõrgad? Aga sellepärast, et nende prestiiž on madal. Miks on prestiiž madal? Sellepärast, et nende kogukondade liidreid riigi tasandil piisavalt ei arvestata ega toetata. Kelle huvides see on, ei tea? Tean, et tugevad rahvuslikud kogukonnad toetasid Eesti riigi taasiseseisvumist, ilma rahvusliku identiteedita mass käitus suure tõenäosusega vastupidi.

Rahvusvähemuste problemaatikaga tegelevad mitu ministeeriumi, samas pole rahvusvähemusi piisavalt kaasatud nende ametkondade töösse. Nagunii keegi ei protesteeri. Sama on toimunud tegelikult ka mujal. Kui vaadata ka praegust EV Presidendi Rahvusvähemuste Ümarlauda ( tõsi olukord on muutumas ), siis me näeme sama. Eksperdid, ametnikud ja poliitikud on esirinnas, kogukondade esindajad on statistide rollis, kes vaid jälgivad kuidas nende probleeme lahendatakse. Pealinna tasandil esindatusest pole mõtet rääkidagi. Aga jah, rahvuslikud kogukonnad on ju nõrgad, intelligentsi osakaal väike… . Miks, tahaks küsida? Kas mitte sellepärast, et ühiskond või riik rahvuslikke kogukondi väärtustada ei suuda ja ei taha.

Sellest tulenevalt peakski mõtlema, kuidas kogukonna juhi prestiiži tõsta. Kuidas kaasata neid enam  rahvusvähemuste probleeme puudutavatele otsustustele lähemale. Mõelgem - meie seas on rahvusvähemuste kogukondade esimehi, kes on valitud palju suurema häälte arvuga kui nii mõnigi praegune Riigikogu saadik. Kogukonna juhti aga koheldakse kui suvalise hiljuti moodustatud MTÜ juhti või projektijuhti, kes alandlikult toetust küsib või projekte vihub. Kirjutage projekt, ütleb ametnik!

Tegelikult ongi nii, et kogukondi koheldakse kui projektorganisatsioone, kelle esindajaid aeg-ajalt tantsima ja laulma lastakse, kes rahvustoite pakuvad. Samas ei panda tähele, et rahvusvähemuse selts on ka midagi muud, mis suudaks lahendada näiteks sotsiaalseid või juriidilisi probleeme. Mitte nagu praegu, kui kaovad pea sajad tuhanded kroonid märksõna all integratsioon paarimeheliste projektorganisatsioonide põhjatusse kaukasse. Vastavaid organisatsioone tekkis veel hiljuti nagu seeni peale vihma, kuid mis neist praeguseks on saanud? On raha, siis on organisatsioon, kui ei siis mitte. Rahvuslikud kogukonnad aga püsivad sõltumata rahalisest toest ja nii juba üle 10 aasta. Miks siis mitte kasutada neid, kes nagunii rahvusprobleemide kõrvalt, ka integratsiooni-, noorte- või sotsiaalprobleemidega tegelevad ? Kas ainuüksi sellepärast, et ühiskondliku tööd tegev rahvusliku kogukonna esimees piisavalt hästi ja nõuetele vastavalt ei oska projekti kirjutada ?

Ma ei tea, millal lõppeb meil ükskord see, et rahvusi projektideks peetakse. Midagi on viimasel aastal kultuuriministeeriumis küll muutumas, kuid valdab siiski teisane suhtumine. Ametnik ju tahab hirmsasti tulemusi mõõta ja hinnata, mõistmata seda, et tegelikult pole võimalik rahvusi hinnata. Veel halvem kui rahvused omavahel konkureerima peaks hakkama, mida nad tegelikult juba teevadki. Ja äärmiselt küüniline on siin mõelda, et konkurents viib edasi ja paremad jäävad püsima. Aga siiski : kumba eelistada, kas korealast või usbekki, selles on küsimus. Nii mängitakse meil neid rahvuste mänge, mille hinnaks on nõrgad, tülitsevad rahvusvähemuste seltsid, kes kiivalt jälgivad, kui palju teine saab.

Ka on paigast ära riigi suhtumine rahvusvähemustesse, mis käsitleb siiani rahvust kui probleemi, mida on tarvis lahendada. Tegelikult olekski juba aeg rahvusvähemustesse Eestis suhtuda kui rikkusesse, mida on vaja ka hoida või kaitsta.  Võtkem arvesse, et vaid 30-40 % siin elavatest rahvusvähemustest peavad oma rahvuskeelt emakeeleks ja endiselt toimib siin venestumise protsess. Tegemist aga on inimestega, kes võivad palju aidata kaasa rahvustevaheliste diplomaatiliste kontaktide arendamisele rohujuure tasandil, rikastada oluliselt meie riigi kultuuripilti . Seetõttu on mulle arusaamatu, miks puudub meil kas või 5 minutit ukrainakeelset telesaadet riigitelevisioonis, rahvuskeelne perioodika, rahvuskeelsed õppetunnid põhikoolides . Kelle huvides on ikkagi see, et Eesti rahvusmaastik jaguneb vaid eesti- ja venekeelseks elanikkonnaks?

On selge, et praegu riigi poolt eraldatav keskmiselt 10 000 krooni aastas ühele rahvusvähemusele  pole piisav. Mõelgem, üks Eesti riigi ametnik, läheb maksumaksjale sama palju maksma kui 10 rahvusvähemuste kogukonda. Võib muidugi öelda, et teist samapalju saavad kogukonnad veel omavalitsuselt juurde, kuid ikkagi näitab see üheselt riigi suhtumist. Sellise suhtumise tagajärjeks on paratamatult nõrgad rahvusvähemuste seltsid. Kas tõesti tahame, et Eestis elaksid vaid eestlased, venelased ja materiaalseid väärtusi hindav umbmäärane äraarvamatu venekeelne mass. Kellele on see kasulik?

Ehk aitab olukorda leevendada rahvusvähemuste või renoveerimist vajav kultuurautonoomia seadus, mis võimaldaks väiksematel rahvusvähemustel tunda Eestis end turvalisemalt ning looks mingigi kindlustunde nende rahvusliku identiteedi, Eesti keelelise ja kultuurilisuse rikkuse säilimiseks ja kaitseks ka tulevikus. Samas aitaks see kahtlemata väärtustada rahvuslikku kogukonda kuulumist ja eraldaks rahvuslikud kogukonnad projektipõhistest MTÜ-dest. Rahvus pole projekt. Rahvusega ei mängita mängu, saab ei saa, armastan ei armasta.

Jaak Prozes