Kas rahvaloendus paneb rahvuse muretsema?

KAS RAHVALOENDUS PANEB RAHVUSE MURETSEMA ?

Vaadeldes 2000 aasta rahvaloenduse tabeleid olen püüdnud määratleda rahvuse olukorda läbi keele. Leides, et keel on kõige olulisem näitaja rahvusteadvuse määratlemisel, mõtleb ju inimene ikkagi keeles mida ta räägib. Võib muidugi siin vaielda ja tuua näiteks eeskujuks juute või iirlasi, kuid siiski on see minu meelest natuke demagoogiline võte, mis õigustab oma emakeele mitte oskamist.

Erinevate rahvuste arvukus on vähenenud. Eriti palju ukrainlastel, aga ka  soomlastel, tatarlastel, juutide, sakslastel, tšuvaššidel. Põhjuseid on erinevaid ühest küljest kodumaale tagasi minejad, teiselt küljest aga võib põhjuseks olla nõrka rahvusteadvust, millega kaasneb sulandumine ja enda lugemine teise rahvuse hulka. Samas muidugi on Eestisse asunud nn. uusi rahvusi, nagu taanlased, hollandlased, inglased jne. Nende arv on esialgu alla 100.

Rahvuskeel emakeeleks pidavate inimeste % on madal ja see langeb üha.  Põhjuseid on siin taas kõige erinevamaid,  toimub põlvkondade vahetus ja emakeelt enam põlvest-põlve edasi ei kanta, teiseks põhjuseks on aga rahvuslikumalt mõtlevate inimeste kodumaale tagasi siirdumine. Erandeid aga on siingi nagu rootslased, soomlased ja poolakad. Võib arvata, et siin on oma osa kodumaa toel tärganud rahvusteadvusel. Paljudel suurematel rahvusrühmadel on madal rahvusteadvus. Sealt tulenevalt ka suhteline rahvusvähemuste seltside nõrkus ja asjaolu, et seltsi haaratakse väheseid  keskelt läbi 5 – 10 % inimestest. Seega ei saa siinsed seltsid päris hästi esindada ühte või teist rahvusvähemust. Muidugi on siin erandeid, näiteks juudid, soomlased ja sakslased. Siiski määrab nendegi rahvuste organiseerituse ära traditsioon ja kodumaa tugi.

 Vene keelt rahvuskeelena emakeeleks pidajate seas näeme teatavat venestumise tendentsi v.a. poolakad, mustlased ja rootslased.  Tervikuna on suurenenud 4-5 % vene keelt emakeelena pidavate inimeste arv. Suhteliselt kiiresti on venestumas Venemaal elavad rahvused - tatarlased ja ka pisemad rahvused. Eriti silmatorkav on venestumine aga grusiinide,  leedulaste ja lätlaste seas. Miks vaatamata vene keele kasutussfääri kitsenemisele toimub venestumine on mitmetahuline küsimus.

 Ma näen siin teatavaid probleeme, pidades siin eelkõige silmas nende Eesti ühiskonda integreerumist läbi venekeelse keskkonna, mis ei ole päris normaalne protsess. Samas saan aru, et mingil määral on see paratamatu, kuna Eestisse pole tuldud oma emakeele ja kultuuri säilitamise eesmärgil, samuti on tuldud venekeelsest keskkonnast ja sattutud siin venekeelsesse keskkonda ning oma lapsed on pandud venekeelsesse kooli. Muret tekitab siiski, et protsess on jätkunud, vaatamata sellele, et rahvusteadvus on tõusnud ja on tekkinud seltsid. Ka arvestatav kodumaa tugi on paljudel rahvusvähemustel olemas. Ilmselt võib öelda, et üheks põhjuseks on ka see, et vene keel kui ka rahvus omab enam teatavaid assimileeriva või teisi integreeriva rahvuse tunnuseid. Eestlastel selline kogemus praktiliselt puudub. Seega ei pea paika väited, et Eesti riik üritaks kuidagi assimileerida teisi rahvusi, vastupidi rahvaloenduse andmed näitavad, et eesti keelt emakeeleks pidajate arv on teiste rahvuste seas isegi vähenenud.

Muidugi on alati võimalus, et osa venelasi loeb end teiste rahvuste sekka, eriti eestlaste ja loeb siis emakeeleks vene keelt, kuid sellesse ei tahaks siiski uskuda.

 Eesti keelt emakeeleks pidajate seas eralduvad  vanemad ja põlisemad rahvused. Nagu sakslased, rootslased, juudid või keele kaudu lähedased soomlased. Siiski pole rahvuskeelt eesti keeleks pidavate inimeste hulk suurenenud, kohati võib märgata lausa vähenemisprotsessi.

Rahvaloenduse andmetest on veel võimalik välja lugeda , et emakeelt rahvuskeeleks pidavate inimeste seas on naised tunduvas ülekaalus, vähesteks erandeiks on siin vaid Kaukaasia rahvad ja moldaavlased. Sellepärast on ka rahvusvähemuste kogukondade aktiivsemad liikmed ja juhid valdavalt naised.

;Kui võrrelda linna ja maaelanikkonda siis maal säilib rahvusteadvus paremini, millest võib teha sellise järelduse, et eesti keelne suhtlusring soosib rahvuskeele oskamist ja sellest lugupidamist. Erandiks on siin juudid ja venelased, paiguti tatarlased. Mulle on paljud väikerahvaste esindajad öelnud, et tänu eestlastele on nad leidnud oma rahvuse.

Mida võiks riik antud olukorras teha. Kahtlematult peaks riik arvestatavalt tõstma seltside baasfinantseerimist, praegune keskmiselt 10 000 krooni seltsi kohta on ebapiisav ja näitab riigi suhtumist rahvusvähemuste seltsidesse. Siiski peab tõdema tervikuna seltside finantseerimise paranemist Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse ja kohalike omavalitsuste kaudu .Kuna raha on vähe siis seltsid ei suuda aktiviseerida oma tegevust ja nad haaravad ainult väga väikest osa rahvusgrupist. Teiseks peaks olema põhitähelepanu suunatud seltside pühapäevakoolidele ja ka rahvuslikele peredele, sest just seal toimub  rahvuslik kasvatus. Samuti teiste rahvuskeelte näiteks ukraina või tatari keele õpetamisele mitte ainult eesti keelses koolis nagu seaduseprojekt ette näeb vaid ka venekeelses koolis. Kolmandaks on äärmiselt tähtis meedia osa, praegune olukord , kus Eestis elavatel rahvustel pole oma häälekandjaid v.a. juudid või 5 minutitki riigitelevisioonis on ebanormaalne. See näitab tegelikult ära nende rahvusrühmade tegeliku väärtuse, st. nende keelte väärtuse. Need väljaanded või ka saated on ju ka eestlastele äärmiselt tähtsad, teadvustamaks teiste rahvuste olemasolu. On ebanormaalne ,et eestlane jagab rahvusi venelasteks, kaukaaslasteks ja kilideks. Neljandaks momendiks on siin kogukonnajuhtide või eriti aktiivsete rahvuslike tegelaste austamine, meelespidamine - eriti neid ,kes toetasid oma tegevuse – rahvuskultuuriseltside asutamise, aktiivse selgitustegevusega okupatsiooniarmee sõjaväeosades Eesti taasiseseisvumist aastail 1988 – 91. Viiendaks on rahvuslike ühenduste kaasamise küsimus otsustuste ja seadusandluse protsessi, mis on minu meelest osalusdemokraatia küsimus ja väldib pingeid ning hilisemaid arusaamatusi.

Kokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et Eestis toimub polariseerumine eesti- ja venekeelse elanikkonna suunas, mis pole hea. Praeguses olukorras peaks enam mõtlema rahvusvähemuste olukorrale Eestis, saama aru, et siinsed väiksemad rahvusvähemused nõuavad erilist tähelepanu. On nad ju samuti Eesti rikkus (mitte ainult probleem) ning ammendamatu koostöö ja rahvadiplomaatia allikas.