Pühapäevakoolidest

Pühapäevakoolidest

Ettekanne on pühendatud pühapäevkoolidele ja ei vaatle põhihariduse võimalusi rahvuskultuuride (keel ja ajalugu) õpetamisel.

Põhiprobleemid, milles süüdistatakse riiki või omavalitsust seltsijuhtide poolt:

• Rahalise toetuse puudumine või vähene hulk
• Ruumide puudumine, mis sõltub rahast
• Õppevahendite nappus.

  Põhiprobleemid ja peidetumad probleemid tegelikult:

• Kui tugev ja aktiivne on selts
• Kui tugev on siinse rahvusrühma rahvuslik identiteet ja soov eristuda
• Kui palju on seltsis rahvusperekondi ja rahvuslikku intelligentsi.
• Kui tihe ja kasulik on side emamaaga.

Kuna neile tingimustele vastab väga vähe siinseid kogukondi siis tuleb tõdeda, et pühapäevakoolidki on sümboolsed ja üsna nõrgad ning haaravad väikest osa siinsetest rahvuslikest kogukondadest. Mis siis vaevab seltse ?

Kas tõesti taandub kõik materiaalse taha?

Tõepoolest teatavasti emakeeles rääkimine ei maksa midagi. Kadunud prof Adolf Turkin asutas Komi Seltsi Eestis ja ei saanud elu lõpuni aru, miks peab üks pisike selts riigilt raha küsima, püüdsin talle küll selgitada, et näe tähtpäev ja pidu vaja ja külalised tulevad ja kutsud teisi külla. Tema vastu aga miks, mina aga , et rahvusteadvust vaja tõsta , vaja suhelda , integreeruda . Ja tema jälle, et miks? Et tema ja seltsi liikmed saavad sellega suurepäraselt hakkama. Nende tegevus seisneski ainult selles, et tulla omavahel kokku ja rääkida komi keelt, teha komi pidu ja kõik ikka komi keeles, milleks aga kutsuda komi keelt mitte oskav riigiametnik külla või teisi, seda ei õnnestunud mul talle selgeks teha. Niigi vaid kord kuus saame kokku ütles ta ja selleks raha pole vaja.

Seega tekib siit tihtipeale küsimus, kas pühapäevakooli või seltsigi mõte on üldaktsepteeritud või mitte. Või on tegemist seltsi esimehe või mõne õpetaja oma ideefiksiga, kes selle läbi püüab rahalisi vahendeid hankida ja oma ambitsioone teostada. Mõnikord tundub juba pühapäevakooli asutamisse sisse programmeeritud olevat eesmärk : võimalikult suure rahasumma väljameelitamine riigilt või omavalitsuselt , ehkki tegelikult peaks olema võimalikult kvaliteetse teenuse – rahvuskeelse koolituse võimaldamine kogukonnale .Kuidas sellest aru saada ?

Nagu esmaspäeval 19. märtsil mulle OSCE haridusseminaril selgeks tehti pole 10 kroonise pühapäevakooli päevase õppetasu st. teenuse ostmise nõude  püstitamine mõeldav, sest rahvas on vaene . Samas võib kogukonna liikme laps käia trennis makstes 100 - 200 krooni kuus, kas selle kõrval on tõesti 10 krooni küsimus ? Kuidas sellises olukorras käituda, kuidas hinnata õpetamise kvaliteeti või rahvusteadvust, eristada tõelisust võltsist. .On võibolla tõesti ränk kuulata , kuid maksmise või mittemaksmise küsimus on üks kõige tähtsaimaid põhimõttelisemaid küsimusi.

Kui ise ennast ei austata ja ei taheta aidata, miks peab siis teine antud juhul riik või kohalik omavalitsus aitama. Kas tõesti ei taha vähemusrahvused ise midagi omada, midagi, mis on oma. Ilma ohverdamata oma ei saa. Miks me ei taha, et õpetajat hinnataks. Kui laps maksab on meil õigus ka õpetajat hinnata või kritiseerida. Kui lapsevanem maksab siis jõuab ka laps päris kindlasti pühapäevakooli tundi. Miks me ei taha seda ? Kas kardame tõde, et tegelikult on neid vähe, kes emakeelset koolitust tahavad, et tõde on valus ?

Samas midagi tuleks teha, et säiliks see omapärane oma rahvuskultuurist lugupidav Eestis kohanenud rahvusgrupp, et neid oleks palju. See on ju ka Eesti rikkus ja ka tugi, mitte ainult probleem ? Tuletaks siin ikkagi meelde, et just organiseerunud kultuuriseltsid ja sinna koondunud inimesed suutsid mõista eestlaste rahvuslikke huve ja isesisvuspüüdlusi, mida me hiljem nägime 1988.a. I Eestimaa Rahvuste Foorumi ajal. Samas võimaldaks erinevate keelte õpetamine lõhkuda teatavaid stereotüüpe hariduse jagunemisest eesti- ja venekeelseks. Ka kahtlematult oleksid toimivad pühapäevakoolid ka välispoliitiline argument, mis võimaldaks diplomaatia arengut rohujuure tasandil ja looks soodsa sfääri koostöö arenguks riiklikul tasandil. Mida siis ikkagi teha ?

Ühest retsepti siin muidugi pole. Kuid paratamatult tuleb tõdeda, et teatav kord peaks pühapäevakoolide küsimuses olema, see on seltsi ja kooli enda huvides. Sellepärast on selge, et juba olemasolevate pühapäevakoolide tööd tuleks tuleks nii korraldada , et neid saaks registreerida Haridusministeeriumis. Tuleks määratleda pühapäevakooli mõiste ja ilmselt on mõistlik ellu viia 28. - 29. novembri konverentsi “Integratsioon ja rahvusvähemuste haridus Eestis” otsus Haridusministeeriumi juures töörühma moodustamisest rahvusvähemuste mitteformaalse hariduse analüüsimiseks ja kontseptsiooni välja töötamiseks. Registreerimine võimaldaks pühapäevakoolide tegevust paremini jälgima hakata ja korrastuks ülevaade vägagi erinevatest probleemidest ja pseudoprobleemidest. Kes saab kodumaalt tuge, kes mitte, kelle on õppevahendid, kellel mitte, kellel on õppekavad , kellel mitte jne. ? Tegelikult tänaseni pole ju riik õieti öelnudki, millisena ta pühapäevakoole näha tahab ? Sellest tuleneb üks jagu probleeme, mis puudutavad ka finantseerimist , mis on olnud kaootiline ja, mis õppetöö arendamisele just hästi ei mõju. Seega isiklikult toetan pühapäevakoolide läbimõeldud finantseerimist, kuid kooli tegevuse põhimõtted nõuavad täpsustamist ja kindlasti peab arvestama lastevanemate soovi ise maksta. Ilmselt ei küüni kõik olemasolevad pühapäevad nn kooli mõiste künniseni, neid võiks lugeda õpiringideks, mida peaks toetama teiste põhimõtete järgi.

Nagu juba eelpool öeldud on Eestis elavate rahvuslike kogukondade rahvusteadvus madal, see väljendub nii emakeele rahvuskeeleks pidamise protsendis ja puudutab maksusoovi ja rahvusliku nõudmise püstitamist. Eestis elavad on liialt materiaalsed, liialt haaratud materiaalsete nõudmistega. Ja see on ka mõistetav ,ei tuldud ju Eestisse oma emakeele ja rahvuskultuuri arendamise eesmärgil.

Selleks, et seda muta ja tõsta rahvusteadvus oleks vaja õpet täiskasvanutele, mis lisaks rahvuslike distsipliinide võimaldaks ka näiteks oma emakeele oskust siin Eestis väärtustada. Et see tõepoolest nii oleks ja suureneks vajadus õppida oma emakeelt ja ajalugu ning anda seda edasi lastele oleks vaja muuta õppevormi – pühapäevakool jääb liialt kitsaks. Sellepärast oleks katusorganisatsioonidel või suurematel kogukondadel otstarbekas asutada rahavülikoole. Rahvaülikooli põhifunktsiooniks võiks aga olla nn rahvuslikkuse õpetamise, näiteks vastavate kursuste kaudu, et kaaskondlased hakkaksid austama rahvuslikke väärtusi, traditsioone, suguvõsa tundmist, mõistma, mis on rahvus, mis tähendab olla tatarlane või ukrainlane Eestis - maailmas. Teisest küljest võiks läbi viia kursusi , mis puudutavad loenguid seltsi- ja ühistegevuse alustest. Tuleb tõdeda, et Eestis elavatel rahvustel valdavalt puudub seltsidesse ja ühiskondlikesse organisatsioonidesse kuulumise kogemus. Ka ei maksaks rahvaülikoolis traditsioonilisemate valdkondade s.t. keele ja kultuuriõpetust tahaplaanile jätta. Muidudgi peaks olema kursused avatud ja tasulised, et selles saavad kõik osaleda. Usun, et näiteks eestlased huvituvad udmurdi või korea keelest rohkem, kui nende endi kogukondade liikmed. Selle läbi aga väärtustub rahvusteadvus, näit. usbekk, kes on arvamusel, et milleks emakeel , nähes, et 10 eestlast soovib usbeki keelt õppida ja veel ka selle eest maksta ,hakkab oma emakeelde kui väärtusesse suhtuma. Seega oleks rahvaülikool üks aste edasi pühapäevakoolist, mis aga aitab pühapäevakoolidel tegutseda ka tulevikus. Pühapäevakooli tulevikust sõltub rahvusliku kogukonna tulevik ja kultuuriseltsi püsima jäämine. Ja see ongi meie riigi huvides , nagu ütles Mart Meri “Riigi huviks on  oma rahvuskultuurile ja Eesti riigile lojaalne kodanik.

Tänan,
Jaak Prozes