Mõtteid pühapäevakoolist

Mõtteid pühapäevakoolist

Väljavõte Presidendi ümarlauas peetud ettekandest 23.oktoobril 1998.a.

Pühapäevakoolide all on mõistetud koole, mis toimivad ristiusulistel alustel, s.t. mille õppetöö koosneb eelkõige kirikulaulust ja piibliõpetusest. Seltside juures tegutsevad pühapäevakoolid aga tegelevad eelkõige eesti keele ja ajaloo ning oma rahvuskeele ja ajaloo õpetamisega.

Eesti Mari Seltsi juures tegutses pühapäevakool 1990.okt.-1992.juulini. kool toimus Eesti Lasteraamatukogu ruumides. Kooliõpetajad olid Tartu Ülikooli magistrandid-doktorandid Margarita Kuznetsova ja Sonja Tsesnokova, kes õpetasid mari keelt ja ajalugu, eesti keelt õpetas raamatukogu asedirektor Leida Olszak, eesti ajalugu õpetasin mina. Koolis osales 20 marilast, kes jaoti kahte ossa – lapsed ja täiskasvanud, tunnid toimusid kaks korda nädalas, iga õppeaine kaks tundi. Õppetöö toimus tasuta, õpetajad töötasid tasuta ja õppeaasta lõppes ekskursiooniga kas Saaremaale või Marimaale, mis oli samuti tasuta.

Tagantjärele meenutades tuleb öelda, et algselt oli huvi kooli vastu päris suur. Eriti  huvitas eesti keel ja ajalugu, mari keele õppimist ja mari ajaloo tundmist nii vajalikuks ei peetud. Siin pole ka midagi imestada, sest maride näol on Eestis tegemist rahvakilluga, kellest vaid 50% loeb rahvuskeelt emakeeleks. Ka huvi eesti keele tundmise vastu oleks võinud suurem olla, kuid ka aeg oli ju natuke teine. Seepärast kuivaski tasapisi pühapäevakoolis osalejate arv kokku ja 1992.a. sügisest me enam ei alustanud.

Missuguseid järeldusi võib seltsi pühapäevakooli kogemusest teha? Esiteks peaks selliste koolide korraldamiseks seltsi liikmed teatavat raha maksma, sest maksmine paneb õpetaja oma tundi tõsisemalt suhtuma, samas paneb maksmine ka seltsiliikmed märksa kohusetundlikumalt loengutes käima. Teiseks oluliseks momendiks on see, et suvel peaks looma võimaluse õpitu kinnistamiseks. Paarinädalane eesti keele laager näiteks Saaremaal tuleks ainult kasuks.

Samas ei tohi pühapäevakoolide toimet üle hinnata, esialgne entusiasm on kiire kaduma. Pühapäevakooli eduks seisneb tegelikult kolmes asjas:

1. kui tugev ja aktiivne on selts

2. kui tugev on siinse rahvusrühma rahvuslik identiteet,

3. kui suure osa moodustab seltsi liikmekonnast rahvuslik intelligents.

Kogemus näitab, et väiksemad seltsid peaks eesti keele ja ajaloo õppimiseks liituma. On ju seltsi liikmete keeleliste ja kultuuriliste teadmiste pagas erinev. Vajadus oma keele ja ajaloo tundmise järele on paratamatult erinev ja sõltub siinsete rahvaste rahvustundest. Tehislikult midagi aretama hakata on võimatu, seepärast võiks pühapäevakoolides võtta esialgu tähelepanu alla rahvuslike väärtuste propaganda, et inimesed hakkaksid mõistma, mida üldse tähendab rahvus. Piltlikult öeldes siin elavad rahvused on vaja “nõukogude solgist” puhtaks pesta ja siis võiksime integratsiooni temaatikat ehk märksa hõlpsamini edasi arendada. Tugevad rahvuslikud seltsid on Eesti riigile vajalikud, sest vaid oma rahva keelt ja kultuuri austavad inimesed suudavad mõista ka teiste rahvaste rahvuslikke püüdlusi, antud juhul siis eestlasi. Lisaks oleks vaja pühapäevakoolides tähelepanu alla võtta loengud seltsitegevuse, ühistegevuse korraldamisest ja alustest. Eestis elavatel rahvustel puudub valdavalt seltsidesse, organisatsioonidesse kuulumise kogemus. Seepärast näiteks soovivadki seltside liikmed ise maksmise asemel (liikmemaks on väga vähestel rahvuslikel seltsidel) seda, et neile makstaks. Näiteks kui toimub rahvuslik pidu, siis tehakse, et toidud makstaks kinni, kui rahvuskeele või ajaloo õpe, siis on seegi vaja kinni maksta. Mina ei saa siiski aru, miks ...

Eelpool öeldu ei tähenda mitte mingil juhul seda, et ma eitaks pühapäevakoolide mõtet, ma lihtsalt tunnen murret, et riigi raha otstarbekamalt kulutaks ja soovin seda, et seltsiliikmed midagigi teeksid. Leian, et pühapäevakooli kui rahvusteadvust süvendada, eesti keelt, ajalugu ja kultuuri tutvustava kooli finantseerimine koos õpetajate palkade, õppevahendite muretsemine, klassiruumide üürimise maksmisega on vajalik. Samas veel kord kahtlen, kas riik peaks täienisti kinni maksma Eestis elavate rahvuste oma keele ja kultuuri õpetamise. Seda tööd peaksid seltside liikmed tegema eelkõige ise, au ja rõõmuga ning tasuta, arvan, et riigile pole vaja professionaalseid udmurte, mordvalasi, kasahhe, kes oma rahvuskaaslastele emakeele õpetamise eest riigi poolt palka saavad. Sest juhul, kui nad riigi poolt palka saavad, peab riik hakkama kontrollima, missugused  on õppeplaanid, kas õppevahendid vastavad meie haridussüsteemile, kui paljud seltsi liikmed õpivad oma keelt jne.

Jaak Prozes
ERÜ president