Oleme olemas olude kiuste

Oleme olemas olude kiuste

JAAK PROZES
Eestimaa Rahvuste Ühenduse president

Eestimaa Rahvuste Ühendus (ERÜ)saab 24. septembril 11-aastaseks, mis on piisavalt pikk aeg, et olla pädev avaldamaks rahvusküsimusi puudutavaid seisukohti. Oleme käinud pika tee - pannud aluse paljudele rahvuskultuuri seltsidele, toetanud Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja jäänud olude kiuste püsima.

Võibolla vastupidiselt nende inimeste tahtmisele, kes soovisid 1997. ja 1998. aastal meie lagunemist, sest just siis jäi vabariigipoolse «tänu» märgiks ERÜ ilma riigieelarvelisest toetusest ja meie 21 liikmesorganisatsioonile saabusid rasked ajad. Lisaks koondus riigi ametnike tähelepanu seltside lõhestamisele ja uute seltside asutamisele. Selle tulemusena on nüüdseks paljudel siinsetel rahvustel omavahel vaenujalal olevaid, «konkureerivaid» seltse, samuti ERÜga «konkureeriv» rahvuste ühendus.

On arusaamatu, miks riik oma ametnike näol nii käitus? Eriti kui mõelda, et Eesti Vabariigi huvides peaks olema tugevate riiki toetavate rahvuslike ühenduste olemasolu, sest nõrgenenud seltsid, lõhestunud ja nõrga identiteediga rahvused näevad siinseid rahvusküsimusi läbi postsovetliku prisma.

Kelle huvides?

Vaevalt suudavad nemad mõista Eesti Vabariigi ajalugu, keele-, haridus- ja kultuuripoliitikat. Kuna aga riigi ametnikud nii käitusid, tekib küsimus, kelle huvides. Kelle huvides oli, et algselt üksmeelsed rahvuskogukonnad on nüüdseks lõhestatud ja tülis, et rahvuste probleeme on praegu lahendada märksa keerukam ja kulukam kui neli-viis aastat tagasi?

Kuidas võis juhtuda, et linnavalitsuse ja kultuuriministeeriumi finantseerimisel sai vastmoodustatud rahvusvaheline rahvuskultuuriseltside liit Lüüra endale maja, haridusministeerium toetas suure summaga sama ühenduse pühapäevakoolide asutamist jne? Kas ametnikud ei teadnud, et on olemas ERÜ, kes analoogsetele küsimustele oli otsinud lahendust 80. aastate lõpust? Miks otsustati toetada algselt taidluskollektiivide-kultuuriseltside ühendust, mis tekkis mõned aastad tagasi 9. mai - võidupüha (kontsert sõja- ja tööveteranidele) tähistamise tulemusena, ja seltse, mis asutati valdavalt aastaid peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, kes nüüd ja kohe häälekalt rahalist toetust nõudsid?

Miks jäeti täiesti tähelepanuta 80ndate lõpus asutatud kultuuriseltsid ja ERÜ, kes oli aktiivselt toetanud Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja leidnud, et riigilt ei saa enne midagi nõuda, kui põlisrahva probleemid on leevendunud. Kas arvati, et kui ERÜ ja vanemad rahvuskultuuriseltsid ei käi pidevalt kurtmas oma probleeme, ei reklaami oma tegevust, ei näita folkloori ega esita pidevalt rahataotlusi, siis järelikult pole neid olemas ja järelikult pole toetust vaja? Kas võibki nüüd konstateerida, et rahvusprobleeme üle võimendades ja eestlastele nõudmisi esitades oleks praegused rahvuskogukondade-vahelised ning -sisesed pinged olemata?

Need küsimused vaevavad Eestimaa Rahvuste Ühendust praegu, kord kuus toimuvast esinduskogu istungist järgneva istungini tõuseb jällegi mõni neist päevakorrale ja segab edasisi plaane tegemast. Lihtne on ju nüüd öelda: «Unustage ja leppige ära!», kuid paraku on toimunul omad juured, mis ilmestavad ka tänast olukorda.

Konfliktide aeg

Praegune olukord on aga selline, et kultuurautonoomia seadus ei tööta ja riigil puudub partner, kellega rahvuslike kogukondade probleeme lahendada ja nende olukorrast vajalikku informatsiooni saada.

Paljud rahvuskultuuriseltsid, rääkimata ühendustest, on omavahel ja sisemiselt tülis. Mõni võib ju mõelda, et see on konkurents, tugevam jääb püsima, kuid jääb ikkagi küsimus, milles näiteks võiksid konkureerida korealane ja usbekk? Kummal on maitsvamad toidud või kumb tantsib paremini? Ei saa aru, nagu sellestki, miks korealased peavad saama riigilt neli või enam korda rohkem raha kui usbekid? Või sellest, kui näiteks ukraina kogukonna piires toetatakse üht folklooriansamblit sama palju kui tervet kogukonda. Mis konkurentsist on siin jutt?

Siiski pean täna konstateerima, et riik on astunud teatavaid samme pingete leevendamiseks, selguse saamiseks ja õigluse kehtestamiseks. Loodetavasti leitakse koostöös rahvuskultuuriseltsidega ka lahendus, mis on vastuvõetav seltsidele ja viiks kogukondade ühendamiseni. Siis oleks meie riigil partner, kellelt saada näiteks informatsiooni ukrainlaste probleemide kohta, kuidas neile raha jagada, Ukraina suursaadik aga teaks, kelle ta peaks kutsuma riigi aastapäeval vastuvõtule.

Ilmselt võib arvata, et lugejat huvitab, mida teeb Eestimaa Rahvuste Ühendus täna, kui meie esialgne eesmärk - Eesti Vabariigi taasiseseisvumine- on täidetud.

ERÜ täidab oma põhikirjalisi ülesandeid, milleks on Eestis elavate vähemusrahvuste huvide esindamine riigi tasandil, integreerumisele kaasaaitamine, informatsiooni vahendamine ja abi vähemusrahvustele seltsitöö korraldamisel.

Seega oleme olemas olude kiuste ja palume meid mitte ära unustada.