Miljonikroonine kisma

Miljonikroonine kisma

Toivo Kuldsepp on kultuuriministeeriumi kantsleri ametist prii. Tema tegematajätmisest tulenevat suppi peavad aga järeltulijad helpima.

tekst: Mai Vöörmann

Riigieelarvest eraldati 1998. aastaks rahvusvähemuste kultuuriseltsidele kaks miljonit krooni. Minister Jaak Alliku näpunäitel moodustatud komisjon (Toivo Kuldsepp, Aap Neljas, Märt Kubo, Sergei Issakov, Jevgeni Golikov, Ene Vohu, Siiri Saarmann, Olga Bunder) jagas sellest esimesel poolaastal 1,3 miljonit krooni. Kui arvestada, et pool miljonit krooni eraldati festivali «Slaavi pärg» läbiviimiseks, jäi ülejäänud 60-le toetuse tahtjale 800 000 krooni.

«Oleme siin nagu head onud, kes igaühele midagi anda püüavad,» selgitab kultuuriministeeriumis rahvusvähemuste kultuuriseltsidega tegelev Olga Bunder. Kui paar 100-150 tuhande kroonist toetust välja arvata, jäävad summad 2000 ja 15 000 krooni vahele.

«Kirju saab saata ning mõned telefonikõned võtta,» kommenteerib Eesti Mari Seltsi esimees Jaak Prozes «tava-lise» 2000-3000-kroonise toetuse kasutamisvõimalust. Kõikide kulude katmist keegi ei ootagi. Enamasti mõistetakse, et tegemist on riigipoolse hea tahte avaldusega.

Üks, mis taotlejate pro seltside rohkust põhjustab, on seadusandluses peituv võimalus luua mittetulundusühing paari inimese osavõtul. Nii ongi Eestis viis valgevene, viis ukraina ja viis tatari kultuuriseltsi, kusjuures enamik neist tegutseb Tallinnas. Igaüks leiab, et just tema on see, kes on ainuõige esindama oma rahvuskultuuri.

Kui möödunud aastal eraldus mordva seltsist killuke ning moodustas Eesti-Ersa ühingu Sjatko, toetas ministeerium lahkulööjat 6000 krooniga. Emaühingu taotlus jäeti aga tähelepanuta. Jaak Prozese arvates toetab ministeerium sellise käitumisviisiga «killustajaid».

«Ministeerium ei saa selekteerida,» pareerib Olga Bunder. Ministeerium saab vaid seltside «pooldumist» pealt vaadata ning igaühele, ka siis, kui tema tegevus vaid rahvuspüha ning jõulude tähistamisega piirdub, nappe kroone jagada. Kurb tõsiasi!

Ülevaadet sellest, kes, kus, mida teeb, kui suur on ühe või teise seltsi liikmeskond, nõunik Bunder ei oma. Vaatamata rahvusküsimusega tegelevate instantside ja isikute rohkusele (Eestis on ka rahvastikuminister, peaministri nõunik ja presidendi ümarlaud) puudub tänini korralik andmebaas.

Võitlus on puhkenud kahe suure katusorganisatsiooni - Eestimaa Rahvaste Ühenduse (tekkis 1988. aastal) ja rahvuskultuuri liidu «Lüüra» (1996), täpsemalt küll nende liidrite Timur Seifullini ja Liidia Kõlvarti vahel.

Kui paar eelmist aastat tegutses rahvaste ühendus n-ö konkursiväliselt, saades eraldi rea pealt veidi alla 100 000 krooni, siis sel aastal tuli konkureerida teiste seltsidega. Tulemuseks oli läbikukkumine. Eraldatud summa moodustas varasemast vaid kümnendiku. Konkurendid said kümme korda rohkem. Võistlejatest napimaks jäid ka kõik Rahvaste Ühendusse kuuluvate seltside toetused. Olga Bunderi sõnul olid ühenduse projektid «Lüüra» omadest kehvemad.

«Näete, siia on kirjutatud, et tahetakse raha eesti keele õpetamiseks. See on haridusministeeriumi rida. Või kultuuriseltside tegevust kajastavate broshüüride väljaandmine. See on Rein Veidemanni rida,» laiutab Bunder käsi. Miks eesti keele õpetamine pühapäevakoolis on rahaeraldust väärt ning pühapäevakoolita ei vääri arvestamistki, ei oska Bunder öelda. Nagu sedagi, miks konverentsi «Vähemusrahvused ja integratsiooniprotsess» tuli just kultuuriministeeriumi realt 60 000 krooniga finantseerida. Olga Bunder veeretab vastutuse komisjonile.

Siia koer maetud ongi. Selgete reeglite puudumine loob pinna «ujuvaks ja läbipaistmatuks» rahaeralduseks. Ka selliste kuulujuttude tekkeks, mis rahasaamist isikliku tutvusega seostavad.

«See oli Kuldsepa rida,» on praegune kultuuriministeeriumi kantsler ning Kuldsepalt komisjoni esimehe ameti üle võtnud Urmas Sõgel napisõnaline. Kõrge riigiametnik ei saa öelda, et Kuldsepp ei suutnud kahe aasta jooksul rahaeralduses kindlat korda luua. Teisisõnu ei tulnud oma tööga toime.

Kantsler Kuldsepp ja nõunik Bunder eirasid lihtsat reeglit: kui raha on vähe, tuleb selle jagamisel äärmuseni korrektne olla. Raha toob tihti tüli majja, ametnik oma tegevusega ei tohi sellele kaasa aidata.