Eesti, vähemusrahvused ja meedia

Eesti, vähemusrahvused ja meedia

Eestis algas vähemusrahvuste organiseerumine juba eelmise sajandi lõpus kui Tartu Ülikoolis õppivad üliõpilased asutasid oma rahvuslikke organisatsioone - korporatsioone. Teiste hulgas olid oma organisatsioonid olemas ka poolakatel ja ukrainlastel. Muidugi polnud neil vähemusrahvuste organisatsioonidel midagi pistmist Eesti riigiga, sest Eesti Vabariigi iseseisvus kuulutati de jure välja 24. veebruaril 1918.a. ja sai iseseisvaks de fackto 2. veebruaril 1920.a. Juba iseseisvuse esimestel päevadel pöörati suurt tähelepanu Eestis elavatele vähemusrahvustele, mis 1925 aastaks kulmineerus Vähemusrahvuste Kultuurautonoomia seaduse vastu võtmisega. Seadus oli üks esimesi maailmas ja ses suhtes erineme paljuski praegustest Ida- Euroopa riikidest. Seadust kasutasid juudid ja sakslased, venelased ja rootslased jätsid seaduse erinevail põhjuseil seaduse kasutamata. Vastavalt seadusele oli õigus kultuurautonoomiat kasutada vähemusrahvustel, kelle arv oli üle 3000.

1940.aastaks oli Eesti Vabariigis eestlasi 90 %. Nõukogude okupatsiooni tulemusena on praeguseks vabariigi rahvastik kardinaalselt muutunud, 1989.a. oli eestlaste osakaal väheke üle 60 %. Suurimad vähemusrahvused olid 1989.a. andmeil  venelased 400 000, ukrainlased 45 000, valgevenelased 25 000, ingerisoomlased 15 000,  juudid,  tatarlased 4 000, lätlased, poolakad, leedulased 3 000. Nõukogude aeg ei soodustanud rahvuste organiseerumist ja muu keelsetest raadio- või telesaadetest ei saanud juttugi teha. Tele- ja raadiosaated jagunesid  eesti- ja venekekeelseteks. Esimesed vähemusrahvuste organisatsioonid ja seega ka üksikud teiskeelsed raadiosaated ja ajalehed tekkisid perestroika arenedes 80-ndate aastate lõpul. Esimesed olid 1988.a. juudid ,rootslased ja ingerisoomlased. 1989.a. asutasid nad ja lisaks veel kümmekond rahvuslikku organisatsiooni Eestimaa Rahvuste Ühenduse, mida ma praegu siin Teie ees esindan. Algselt oli kogukondade tegevuses suur osa poliitikal ning Eestis tegutsevad ja organiseerunud vähemusrahvused toetasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Suurem osa muu keelsest elanikkonnast oli aga Eesti Vabariigi taasiseisvumise vastu, põhiliselt need kes olid organiseerimata, nõukogudelik ja venekeelne mass. Tegemist oli inimestega, kes polnud leidnud oma rahvust, keda kutsuti ja kes pidasid end nn. nõukogude inimesteks. Kui vaadata tagasi kajastati erinevate vähemusrahvuste tegemist eesti keelses meedias päris hästi, vene keelses natuke vähem. Kindlasti oli siis mängus ka riigi huvi, sest ajalehed kuulusid riigile ja riigi huvides oli näidata vähemusrahvuste aktiivset rahvuslikku kultuuri- ja poliitikaelu, mis toetab eestlasi iseseisvumise taastamisel.

Eesti Vabariik taasiseseisvus 1991 aastal ning  vähemusrahvuste kogukondade - seltside  organiseerumine jatkus, kuid mitte ainult uute rahvusgruppide organiseerumise tulemusena vaid ka vanade lõhenemisel. Praegu on Eestis organiseerunud ligi 40 kogukonda, kes esindavad ligi 150 seltsi. 1993.a. võeti 1925.a. kulltuurautonoomia seaduse alusel vastu Vähemusrahvuste Kultuurautonoomiaseadus, mis paraku aga ei toimi. Praeguseks pole veel ükski siinne kogukond kultuurautonoomiat taotlenud. Põhjuseks on siin see, et vastavalt seadusele saavad taotleda kultuurautonoomiat vähemusrahvused, keda on üle 3000 ja, kes on Eesti Vabariigi kodanikud. Paraku on selliseid rahvusi mõni üksik ning needki ei taha lubada oma kogukondade lõhestamist. Näiteks on enamik Eestis elavatest ukrainlastest ja valgevenelastest üldse ilma kodakondsuseta .

Nüüd aga vähemusrahvuste tegemiste kajastamisest elektroonses ja kirjutavas meedias . Suurelt jaolt on jäänud jaotus eesti- ja venekeelseks meedias samaks, venekeelseid raadiokanaleid on 4. Neist üks kuulub riigile ja kolm on eraomandis , riigiraadio kanalil on nädalas 1 tund valgevenekeelseid saateid ja 2 tundi nädalas ukrainakeelseid saateid. Ukraina saadetest pooled toodetakse Ukrainas. Kuus üks kord , ühe tunni ulatuses on armeenia- ja jidišikeelsed raadiosaated. Telekanaleid on samuti neli , millest kuulub üks riigile. Riigikanalil on nädalas kuus tundi venekeelsed saateid, erakanalil 2  kaks tundi venekeelseid saateid. Tuleb tõdeda , et venekeelsete saadete suhteline vähesus on tingitud sellest et Eestis on hõlpsalt jälgitavad kümmekond Venemaa telekanalit, samuti on tugevalt arenenud venekeelne kaabeltelevisioon.Kahjuks tuleb tõdeda, peale venekeelsete saadete Eesti televisioonis teisi vähemusrahvuskeelseid saateid ei tehta. See on tingitud asjaolust, et teistel rahvustel pole vastavaid kvalifitseeritud tötajaid, samuti on vaatajaskond üsna väike. Kirjutav meedia jaguneb samuti põhiosas eesti ja vene keelseks, ülevabariigilisi päevalehti on kaks, tiraaz umbes 10 000 eks. ja üks nädalaleht, tiraaz 15 000. Kirde-Eestis, kus elab enamik vähemusrahvustest  ilmub neli venekeelset lokaalset ajalehte. Kord kuus ilmub Eesti Ukraina Kaasmaalaskonna toimetamisel ukrainakeelne ajaleht ja Eesti Ingerisoomlaste Liidul on samuti kord kuus ilmuv oma ajaleht. Nende tirazh on 1 000 eks. Eesti Juudi Kogukonnal on samuti regulaarselt kord kuus ilmuv infoleht. Aegajalt ilmuvad infolehed Eestis elavatel maridel, mordvalastel, aserbaidzaanidel, grusiinlastel ja armeenlastel. Rahvuste tööd ja tegemised ilmuvad kord kvartalis väljaantavas Eestimaa Rahvuste Ühenduse infolehes. Kui jälgida nüüd eesti- ja venekeelset kirjutavat meediat siis enam ilmub vähemusrahvusi kajastavaid artikleid vene ajalehtedes, eesti keelne ajakirjandus läheb sellest mööda. Näiteks pean sügava kahetsusega nentima, et suure tähendusega Ukraina kiriku avamine

Tallinnas ja Tallinnas toimunud Euroopa Ukrainlaste Kongress ei leidnud pea mingit kajastamist eestikeelses ajakirjanduses. Vastupidi on sagenenud rahvuse nimetuse kleepimine mõnele kriminaalsele sündmusele, näiteks mustlane varastas, armeenlane tappis jms. Ninh kahjuks pääsevad sellised uudised esiplaanile, mis on minu meelest tundemärk teatavas eetika kriisis, milles ajakirjandus vaevleb. Siiski olen edasise suhtes optimist ja arvan, et olukord paraneb. Sellistel kohtumistel avanevad võimalused saada kogemusi ja vahetada informatsiooni, mis võimaldavad meie vähemusravustel vaadata tulevikku optimistlikumalt ning koostöös teineteist aidata.

Jaak Prozes
P.S Arvud on ümardatud