Eesti ja venelased – tähelepanekuid identiteetidest

Lugupeetud kuulajad!

Oma ettekandes vaatleksin ma mõningaid aspekte rahvuslikus identiteedis. Kuna suurimaks rahvusgrupiks eestlaste kõrval on siin venelased, põhinevad näited eelkõige (etniliste) venelaste identiteedil.

Oma ettekandes keskenduksin ma järgnevatele punktidele:

¾      Eesti kui multikultuurne ühiskond – identiteetide kujunemine kui vastastikune protsess enamuse ja vähemuse vahel.

¾      Venelased Eestis: kultuurilised, territoriaalsed ja etnilised identiteedid (teoreetiline lähenemine ja näited kvalitatiivsetest intervjuudest).

¾      Uute identiteetide otsmine kui võtmetegur vähemusrahvuste kohanemises

Erinevaid seisukohti püüan ilmestada tsitaatidega, mis on pärit sel kevadel läbiviidud süvaintervjuudest vene rahvusest inimestega.

Sissejuhatus

Integratsioon ja identiteedi kujunemine on kui vastastikune protsess, mis hõlmab nii enamus – kui ka vähemusrahvusrühmi. Järgnevalt keskenduksingi mõningatele aspektidele sellises protsessis.

Eesti identiteet pole midagi eraldiseisvat. See on käsitletav vaid ajaloolises ja sotsiokultuurilises kontekstis. Iseenda otsinguid tuleb tihti alustada teistest. Seetõttu on eestlaste identiteetide käsitlemisel oluline vaadata ka teisi rahvusgruppe, kellega jagatakse territooriumi ja kellega puututakse kokku igapäevases elus.

On mitmeid küsimusi ja eluvaldkondi, kus eestlaste ja muulaste seisukohad erinevad väga oluliselt, alates suhtumisest välismaalase passi kuni hinnanguteni Venemaa usaldusväärsusele. Samas on selgelt märgatav hoiakute diferentseerumine eri elanikkonna gruppidel.

Kui lagunes idablokk ja NL, hakkasid Ida-Euroopa rahvad järk-järgult taastama vanu ajalooliselt kujunenud identiteete ning otsima uusi. Koos üldiste väärtuste ja hoiakute muutumisega on teisenenud ka identiteedid (Kirch etc 1997: 48). Eesti taasiseseisvumine on seotud kõigi Eesti elanike identiteedi muutustega (Rimm 1996). Kolmandiku Eesti rahvastikust moodustavad erinevatesse etnilistesse rühmadesse kuuluvad pärast Teist maailmasõda sisserännanud uusasukad (Kurs 1998: 70), kelle hulgas on ülekaalus venelased. Muutused on eestlaste ja venelaste jaoks toimunud väga olulisel määral erineva kiirusega ja erinevatele aspektidele toetudes (Kirch etc 1997: 47). Venelaste jaoks on transformatsiooniprotsess Eestis tunduvalt totaalsem, korraga nii poliitiline, majanduslik kui ka kultuuriline.

Eestlased tajuvad mitte-eestlasi kui ühtset venekeelset elanikkonda (Eesti... 1997). Tegelikult Eesti vene keelt kõnelevad elanikud ei kujuta endast homogeenset gruppi ei keeleliselt, kultuuriliselt, etniliselt ega päritolult. Identiteet ise on vastuoluline ja heterogeenne mõiste, mida näitavad ka uuringud (Kirch, Tuisk 1994). On arvatud, et Eestis elavate venelaste varasemaks enesemääratluse baasiks oli Nõukogude identiteet (Hallik 1997, Kirch etc 1997a). Uue identiteedi baasi otsimisel pole tõenäoline, et kõigil toimub see uue etno-kultuurilise identiteedi suunas. Erinevatel rahvusgruppidel Eestis toimub identiteedi otsimise protsess erineva kiirusega ja erineval määral, muutused toimuvad erinevates identiteedi komponentides. Järgnevalt vaataksingi mõningaid aspekte selles identiteetide loomise protsessis.

 

Kõigepealt mõni sõna identiteetide olemusest. Inimestel on vaja ennast määratleda, et tekiks endast arusaadav pilt. Selleks vaadeldakse end mingi grupi liikmena ning võrreldakse ennast ülejäänud maailmaga. Kui ebaõnnestub luua selge pilt endast võib inimene kogeda ärevust.

Mõned identiteedid püsivad ajas praktiliselt muutumatuna (näiteks soo identiteet), mõned muutuvad aga sageli vastavalt elutsükli, sotsiaalsete suhete jne muutumisel (Jenkins 1996: 19-23). Rahvuslik identiteet sisaldab lakkamatuid taasinterpreteerimisi, taasavastamisi ja konstruktsioone (Seleti 1997).

Võib eristada kultuurilist ja poliitilist etnilisust. Esimene neist viitab uskumusele jagatud keelest, religioonist või teistest sellistest kultuuriväärtustest ja tavadest. Viimane viitab poliitilisele teadlikkusele (Jary 1995).

Erinevatel rahvustel võib identiteet koosneda erinevatel ajahetkedel erinevatest komponentidest. Näiteks on leitud, et eestlastest rääkides on domineeriv kindlasti kultuuriline külg. Nii on eesti rahvusest rääkides/kirjutades oluliseks peetud ühist ajalugu ja eesti kultuuri. Lisaks kultuurilistele aspektidele on Eesti ja eestlaste puhul väga olulist rolli mänginud Eestimaa – territoorium, loodus ja põllupidamine.

Eestis elavate venelaste varasem identiteet. Siinsetel venelastel on identiteet oma komponentide poolest aga erinev eestlaste omast. Venelased, kes asusid elama väljaspool Venemaad, ei muretsenud oma rahvusliku identiteedi pärast, kuna seda kaitses liitriik, vene keele prioriteet ja venelaste domineerimine kogu NLi võimustruktuurides (Eesti... 1997). Senistest uurimustest on selgunud, et venekeelse elanikkonna sotsiaalse identiteedi baasiks on olnud enda samastamine endise NL kodanikega (Tammaru 1996). 1986. aasta uurimuse järgi identifitseeris 78% vene keelt rääkivatest end kogu NL-ga. Ainult 14% tundsid lähedust Venemaaga ja 8% identifitseeris end Eesti Vabariigiga (Daatland 1997). Taoline olukord viis venelaste rahvusvälise mõtteviisi kujunemiseni. Selles mõttes räägivad spetsialistid isegi venelaste denatsionaliseerimisest, mis väljendus ükskõiksuses ühiskonnaelu rahvuslik-kultuuriliste aspektide suhtes ja suutmatuses mõista rahvusliku identiteedi tähtsust teiste rahvuste jaoks (Eesti... 1997).

Uurijad leiavad, et tulevikus peaks venelastel Eestis olema uus rahvuslik identiteet: vene etniline identiteet ja Eesti poliitiline identiteet (Kirch etc 1997a: 47). Osa autoreid kahtleb vene identiteedis. Näiteks on leitud, et vene identiteedil pole kunagi olnud selgeid geograafilisi või etnilisi piire (Daatland 1997).

Järgnevalt vaataksingi erinevate identiteedi komponentide osa uue identiteedi kujunemisel.

Kodaniku identiteet. Tänapäeval ei anna tooni eristumine etnilistel printsiipidel. Märksa aktuaalsem on kodakondsuse küsimus ning jagunemine Eesti ja Venemaa kodanikeks ja kodakondsusetuteks (Kurs 1998: 70).

Eestis elavate venelaste puhul on oluliseks osaks poliitilise identiteedi kujunemisel kodakondsus (Hallik 1997). Tihti soovitakse omada mitut kodakondsust (eesti ja vene), mis viitab vajadusele luua mitmikidentiteete. Suure osa - hinnangu alusel ligemale kolmandiku Eesti elavate venelaste riiklik (rahvuslik) identiteet on topelt-identiteet, teatud grupil isegi kolmekordne (vene, nõukogude ja eesti). Seda identiteedi kahevahel-olekut saab iseloomustada mitut moodi, ühelt poolt on raske katkestada sidemeid emamaaga, teiselt poolt tuntakse teatud vajadust adaptatsiooniks ning integratsiooniks asukohamaaga (Kirch 1996).

Kodakondsuse valikul peavad inimesed oma hoiakute ja väärtushinnangute alusel ka reaalselt käituma. Kuid lisaks identiteedile on kodakondsuse valikul oluline ka kasulikkuse kriteerium. Ka need, kes teevad oma otsuse sunnitult (näiteks ei saa eesti keele oskamatuse tõttu Eesti kodakondsust), ei ava kodakondsuse kaudu otseselt oma veendumusi. Siiski näitab kodakondsuse valik hästi, kas inimene on laiemalt oma mõtetes ja tegudes rohkem Eesti või Venemaa-keskne.

Kvalitatiivsete intervjuude järgi tunnevad vastajad ennast Eesti ühiskonna liikmena, seda sõltumata kodakondsusest. Näiteks võib tuua tsitaadi intervjuust Eesti kodakondsuseta tudengiga:

/…/ ma tunnen ennast Eesti kodanikuna, sest Eesti on minu kodumaa, ma sündisin siin, kasvasin siin üles, elan siin ja tahan ka siia jääda. See on mulle lähedane, arusaadav…kodumaa, mida veel rohkem öelda. Sest see minu meelest ei sõltu sellest, kas mul on kodakondsus või mitte (nr 11).

Territoriaalne identiteet. Rääkides Eestis elavatest venelastest tuleb mainida, et siinsete venelaste jaoks on riik ja territoorium kaks eraldi mõistet. Inimesed, kes identifitseerivad end Eesti territooriumiga, ei pruugi omada kodakondsust ning tunda lähedust Eesti riigiga. Aastatel 1993 ja 1996 läbiviidud kahe üle-eestilise sotsioloogilise uuringu tulemusena selgus, et Eesti venelaste hulgas on omaks võetud kindel Eesti territoriaalne identiteet (Kirch etc 1997a). Territoriaalne identiteet hõlmab nii lähemat Eesti territooriumit kui ka Baltimaid. Ka kevadel vene rahvusest inimestega läbiviidud intervjuudes ilmnes tugev territoriaalne identiteet Eestiga.

Näiteks /…/ siin on parem ja ma lihtsalt tunnen, et ei taha siit ära minna /…/ (nr 1).

/…/ ma elan siin, tunnen, et kuulun siia, mul on ühist Eesti ühiskonnaga /…/ (nr 4).

Kodumaa identiteet. Identiteedijuures on oluline ka kodumaa küsimus – st millist maad peetakse enda kodumaaks. Uuringute andmetel (Tammaru 1999) on Eestit enda kodumaaks pidavate inimeste osatähtsus suurem nooremate seas. See seletub sellega, et nende seas on suurem Eestis sündinute osatähtsus ja neil ei ole sugulussidemed Venemaaga nii tugevad kui vanematel vene rahvusest inimestel. See kinnitab ka seda, et venelased on muutumas üha Eesti-kesksemaks.

Näiteks – /…/ Venemaast eristab see, et see pole minu kodumaa, kuigi inimesed seal räägivad vene keelt /…/ (intervjuu nr 1).

/…/ minu kodumaa on Venemaa, seda ma ei tunne /…/ (intervjuu nr 2).

/…/ ma ei leia, et ma sinna kuulun, minu kodumaa on Eesti, aga side teise grupiga ja peale Eesti pean enda kodumaaks Venemaad /…/ (intervjuu nr 3).

Selline kahevahel olek võib tekitada identiteetide lõhestatust. Kõige selgemalt toob selle esile kodumaa küsimus. Kuna väärtushinnangutes ja hoiakutes puudub selgus, mõjutab see kindlasti kohanemisprotsessi. Nooremas ja vanemas tööeas inimestel on kodumaa identiteet selgem, keskealistel inimestel kõige enam lõhestunud. Nooremate hulgas on enam neid, kes peavad Eestit enda kodumaaks, vanemate hulgas aga enam Venemaad enda kodumaaks pidavaid inimesi.

Etno-kultuuriline identiteet. On räägitud, et venelaste identiteedil pole etnilist baasi. Üheks etnilise identiteedi komponendiks, mis venelasi teistest eristab, on keel. Erinevad autorid on keelt pidanud olulisimaks sümboliks etniliste gruppide eristamisel. Seega on olemas ka võimalus uue identiteedi loomiseks etnilise identiteedi komponendi keele baasil (Vihalemm 1999). Keel on sübmoliks, mis eristab Eestis eestlasi ja venelasi.

/…/ neil on muidugi sõnavara ja sellepärast nad muidugi kuuluvad rohkem siia /…/ (intervjuu nr 3).

Osa autoreid leiab, et kuna vene keelt rääkiv kogukond on kogenud poliitilist ja sotsiaalset alandust, võib see viia nende vene identiteedi kultuurilisele taaselustumisele (Daatland 1997). Venelaste mentaalsuses toimuvaid muutusi on osade uurijate poolt tõlgendatud kui astmeid uue etno-kultuurilise identiteedi formatsiooni suunas (Vihalemm 1997: 295).

Segadus identiteetides. Nendenimetatud identiteedi komponentide vahel ei pruugi olla tasakaalu ja nii võib tekkida segadus oma identiteetides. Nii näiteks leiavad osad autorid, et praegu on enamusel vene keelt rääkijatel suured raskused identifitseerida end mingi konkreetse kultuuriga (Melvin 1995). Uuringutes on leitud, et venelastel puudub praegu (1996) selge (ühtne) identiteedi alus (Tammaru 1996). Kontakt Venemaaga on vähenenud. Selline kahevahel olek ja segadus identiteetides väljendus ka läbiviidud intervjuudes:

N (62) /…/ ma isegi ei tea, kes ma olen. Elan ma Eestis, olen Venemaa kodanik. 30 aastat olen Eestis olnud, Venemaal ma pole. Sellepärast ma ei tea, kellena ma ennast tunnen. Ma arvan, muidugi Eesti kodanik, sellepärast, et ma siin elan ja mitte kuhugi ma ei lähe /…/.

N (22) /…/ Kuna ma olen tihedalt seotud eesti ühiskonnaga, seetõttu ma olen seotud Eestiga, kuigi ma pole eestlane, ma tunnen ennast mingil viisil ka eestlasena, seetõttu ma kuulun siia /…/.

/…/ inimesed, kes tahavad siin püsida, mitte assimileeruda eestlastega /…/ (nr 3).

On leitud, et seoses kiire kultuurilise assimilatsiooni ohuga võib tekkida ebamugavustunne seoses kultuuriidentiteedi muutusega (Kirch 1996). Kohaliku eesti kultuuri õpetamise juures venelastele on üheks oluliseks probleemiks positiivse ühise ajaloo puudumine ja igapäevaste kultuuriliste kontaktide pinnapealsus (Kirch etc 1997a: 32).

Seega võib Eestis elavate venelaste identiteedi kujunemises välja tuua erinevad suunad:

Endise etno-kultuurilise identiteedi taastamine. Seda võimalikku suunda erinevad uurijad ei toeta. Leitakse, et enne Eestis iseseisvumist oli venelastel eelkõige NLi riigi-identiteet. Oma rahvuskuuluvust ja kultuurilist identiteeti ei tähtsustatud (Melvin 1995).

Uue etno-kultuurilise identiteedi loomine. Uus identiteet võib sisaldada elemente erinevatest kultuuridest (näiteks eesti ja vene kultuurid) (näiteks Daatland);

See tähendab uut tüüpi oma sümboolikaga (milles on olulised keel ja temperament) subkultuuri tootmist – eesti kultuuri taustal on moodustunud kultuur, mis sisaldab endas nii vene kui ka eesti kultuuri jooni. Näiteks kvalitatiivsetes intervjuudes viitasid vastajad sellele, et neil on siin elades muutunud nii käitumine kui ka keel.

/…/venelased siin eestlastega rohkem sarnased, nii natuke vaiksed, jäävad rahulikuks /…/(5).

/…/ viimasel ajal tunnen ma väga palju hinge poolest ühist eestlastega, aga võib-olla sõltub see sellest, kui ma räägin eesti keeles /…/ (intervjuu nr 3).

/…/ kui ma lähen Venemaale, siis mulle öeldakse, et ma ei saa rääkida vene keelt ilma aktsendita ja nad suhtuvad juba venelastesse kes elavad Eestis kui võõrastesse ränduritesse /…/ (nr 2).

/…/ meie juba siis polnud sellised, no minu kogukonna ümbruskonnas nagu Venemaal /…/ (nr 4).

Isiku tasandil arendatakse välja mitmikidentiteete. Näiteks on leitud, et venelastel Eestis on Eesti poliitiline identiteet, kuid samal ajal vene etniline identiteet (Kirch etc 1997a). Seega ei kaota kultuur oma tähtsust.

Kultuur kaotab tähtsuse ning olulisemaks muutub riigiidentiteet. Enne Eesti iseseisvumist oli venelastel valdav NLi identiteet. Selle suuna järgi ei toimu seoses olude muutusega kultuurilise identiteedi oluliseks muutumist. Seda suunda pole erinevad uurijad kinnitanud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mitte-eestlaste identiteedi edasine kujunemine on võtmeküsimus Eesti ühiskonna ja muulaste vaheliste suhete kujunemises Varasemad uurijad on Eestis elavate venelaste iseloomustamisel toonud välja järgmised punktid:

Tugev territoriaalne identifikatsioon koduvabariigiga ja nõrk Vene kodaniku identifikatsioon Venemaaga. End eristatakse Venemaa venelastest ja Eestit peetakse oma kodumaaks. Venemaal oleks elu nende jaoks harjumatu, kuigi kultuuriliselt ollakse sellega seotud (Eesti... 1997; Vihalemm 1997, Tammaru 1996);

Madal identifikatsioon uue Vene riigiga peale 1991.aastat. Eestis elavad venelased osutavad nii avalikku kui varjatud vastupanu neid Venemaaga siduvale poliitikale ning peavad end üha vähem Venemaal toimuvate sündmuste osaliseks (Eesti... 1997; Vihalemm 1997: 279);

Vastuvõtlikkus mitmikidentiteetidele vastavalt oma poliitilisele staatusele, kultuurilisele – ja suhtlemiskogemusele (Eesti... 1997; Vihalemm 1997: 279).

Tänan kuulamast!

 Kasutatud kirjandus:

  1. Daatland, C. (1997). Coping with Displacement: The Multiple Identities and Strategies of the Russian-Speaking Population in Estonia. – Replika. Hungarian Social Science Quarterly, Special issue Ambiguous Identities in the New Europe, 63-78.
  2. Eesti ja Venemaa, eestlased ja venelased – dialoog: teaduslik uurimus (1997). Olof Palme Rahvusvaheline Keskus (Rootsi), Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (Eesti) ja Virginia ülikool (USA), Tallinn.
  3. Hallik, K. (1997). Eestlaste ja venelaste poliitiliste hoiakute ka geo-ajaloolise teadvuse polarisatsioon 1991.aastal. – P Järve (toim.) Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik. Materjalide kogumik, Tallinn: Avita, 11-17.
  4. Jary, D. & Jary, J. (1995). Dictionary of Sociology, Collins.
  5. Jenkins, R. (1996). Social Identity. London and New York: Routledge.
  6. Kirch, A. (1994). Estonian and Russian National Identities in Comparative Perspective. – Changing Identities in Estonia. Sociological Facts and Commentaries. Edited by M. Kirch and David D. Laitin. Tallinn: Akadeemia Trükk.
  7. Kirch, A., Kirch, M., (1997b). Identity Cahanges and Emergence of a New Integration Paradigm. - The Integration of Non-Estonians into Estonian Society. History, Problems and Trends by Aksel Kirch. Tallinn, Estonian Academy Publishers, 142-158.
  8. Kirch, A., Kirch, M., Tuisk, T. (1997a). Vene noorte etnilise ja kultuurilise identiteedi muutused aastatel 1993-1996. – P.Järve (toim.) Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik. Materjalide kogumik. Tallinn: Avita, 47-67.
  9. Kirch, A., Tuisk, T. (1996). Ida-Virumaa sotsiaalsele arengule iseloomulike tendentside ja tähtsamate mõjufaktorite analüüs.
  10. Kurs, O. (1998). Etnilisi vähemusi ajas ja ruumis 1. Õpetatud Eesti Selts, Tartu.
  11. Melvin, N. (1995). Russians Beyond Russia: The Politics of National Identity, London: The Royal Institute of International Affairs.
  12. Seleti, Y. (1997). The transition to democracy and the production of a new  national identity in Mozambique. – Critical Arts,
  13. Tammaru, T. (1996). Venelased Eestis: ränne ja akulturatsioon. Lasnamäe, Pärnu ja Tartu venelaste võrdlev uurimus. – Magistritöö, Tartu Ülikool, Tartu.
  14. Vihalemm, T. (1999). Group identity process among russian-speaking settlers of Estonia: a linguistic perspective. – Journal of Baltic Studies, 30: 1
  15. Vihalemm, T., Lauristin, M. (1997). Cultural Adjustment to the Changing Societal Environment: The Case of Russians in Estonia. – in M. Lauristin, P. Vihalemm, K.-E. Rosengren, L. Weibull (ed.) Return to the Western World. Cutlural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. Tartu University Press, 279-299.