Eestlaste, Eesti venelaste ja Rootsi Eestlaste identiteedist

Eestlaste, Eesti venelaste ja Rootsi eestlaste identiteedist

Aune Valk (aunevalk@ut.ee)
TÜ Psühholoogia osakond

Identiteedi-uuringud kuuluvad väga erinevate teadusharude valdkonda, mistõttu eksisteerib väga erinevaid identiteedi määratlusi. Ka rahvuslik ja etniline identiteet on nii sotsioloogia ja psühholoogia, aga ka politoloogia, ajaloo, kirjandusteaduse jt. teadusharude uurimisobjektiks. Kuna ühest asjast on võimalik rääkida niivõrd erinevatest vaatevinklitest, siis pean oma kohuseks täpsustada, mida ma käesolevas töös etnilise ja rahvusliku identiteedi all mõistan.

Etniline identiteet erineb rahvuslikust identiteedist nagu etniline grupp rahvusest. Etnilisel grupil võib olla palju siduvaid omadusi, nagu näiteks keel, religioon, traditsioonid,  kuid mis tal kindlasti peavad olema, et gruppi võiks defineerida etnilise grupina, on müüt ühisest päritolust, ja ühised kultuuritavad. Lisaks neile tunnustele või ka nendest sõltumatult, iseloomustab rahvust veel ühine territoorium, või vähemalt mälestus ajaloolisest kodumaast, ühine poliitiline süsteem ja majandus. Teisiti öeldes võiks rahvuslikuks identiteediks nimetada ka riiklikku - kodakondsusega seotud identiteeti ja etniliseks identiteediks nimetada oma grupi päritolu identiteeti. Ehkki Eestis need kaks mõistet omavahel sageli segi aetakse ja etnilisest identiteedist rääkides rahvusidentiteedi terminit kasutatakse, pean siinkohal siiski oluliseks rääkida just nimelt etnilisest – eesti identiteedist. Eriti seetõttu, et ma tahan võrdluseks rääkida ka Eesti venelastest, kellel peaks eelneva määratluse järgi olema eestlastega ühine rahvuslik ehk Eesti identiteet ja Rootsi eestlastest, kelle rahvuslik identiteet peaks hoopis olema Rootsi riigiga seonduv. Selguse mõttes ka etnilise identiteedi üks võimalik definitsioon, mille järgi võiks etnilist identiteeti defineerida kui oma päritolugrupiga seonduvate hoiakute, kultuuriliste tegevuste ning seotustunde kombinatsiooni.

Oluline on lisada, et etnilises identiteedis eksisteerib kaks põhimõtteliselt erinevat aspekti, mis on omased paljudele gruppidele ning mida on oluline eristada. Erinevaid etnilise identiteedi komponente võib välja tuua muidugi palju rohkem ja erinevate gruppide puhul räägitaksegi seotustundest keele, religiooni, sõprade jms aspektide kaudu. Kuna ma aga tahan võrrelda erinevate gruppide identiteeti omavahel, siis on siin töös eristatud kaks kõigile neile gruppidele enam või vähem omast etnilise identiteedi aspekti: (1) etniline uhkus ja kuuluvustunne, mis on läbinisti positiivne tunne seoses oma grupi, selle saavutuste, ajaloo ja traditsioonidega, väljendades rahulolu oma etnilise päritoluga, uhkust oma grupi üle ja huve traditsioonide, rahvuslike tähtpäevade ja ajaloo vastu. (2) Etniline eristamine on samuti olemuslik grupiidentiteedi osa, kuna ilma arusaamata oma grupi piiridest on raske tunda seotust just nimelt selle grupiga. Etniline eristamine väljendabki erinevate gruppide vahele piiri tõmbamist ja erinevates tegevustes ja suhetes oma grupi eelistamist teistele. See ei ole etnotsentrism, mille peamiseks väljenduseks on oma grupi teistest paremaks pidamine.

Lisaks tahan ma rõhutada, et psühholoogina räägin eestlaste identiteedist inimese, mitte rahvuse tasandil. Inimesi, keda uuriti, on, nagu juba öeldud, kolmest grupist, kokku ca 500.

1. Eestis elavad eestlased, nii kooliõpilased kui ka täiskasvanud, kellest noorimad - 14 aastased on suurema osa oma elust elanud iseseisvas Eesti Vabariigis, peale nõukogude okupatsiooni; vanemad - 70-80 aastased omakorda sündinud ja nooruse veetnud veel ennesõjaaegses Eesti Vabariigis.
2. Rootsis elavad eestlased jagunevad kahte suuremasse gruppi: need, kes põgenesid Eestist II Maailmasõja ajal ja nende järeltulijad ning need, kes on lahkunud Eestist 1980-te lõpul, 1990-tel. Käesolevas töös on uuritud ainult esimest gruppi - Eestist 1944 lahkunud inimesi ning nende lapsi ja lapselapsi.
3. Eestis sündinud ja siin elavad vene rahvusest kooliõpilased.

Püüan võrrelda nende kolme grupi identiteedi erinevate aspektide tugevust ja hoiakuid teiste etniliste gruppide ja rahvuste suhtes, mis kohati moodustavad olulise osa identiteedist. Eestlaste puhul võrdlen ka identiteedi tähendust Eestis ja Rootsis.

Kuna identiteedi tugevuses on põlvkondade vahed väga olulised, siis võrdlen omavahel ühest küljest eesti ja vene kooliõpilasi ja teisalt Rootsi eestlastest ja Eesti eestlastest täiskasvanuid, kes omakorda jaotuvad kolme põlvkonda: vanem (üle 60 aastased), keskmine (30 - 60 aastased) ja noorem (alla 30 aastased). Lisaks vanuselistele erinevustele on neil kolmel põlvkonnal ka väga erinevad ajaloolised kogemused, mis omakorda mängivad olulist rolli etnilise identiteedi kujunemisel. Vanemal põlvkonnal peaksid olema mingid mälestused esimesest Eesti Vabariigist, keskmise põlvkonna moodustaksid nende lapsed, kes on suurema osa oma elust elanud kas Rootsis või nõukogude Eestis. Noorema põlvkonna moodustavad Eestist 1944. aastal põgenenute lapselapsed, ehk kolmas põlvkond, mida emigratsiooni puhul peeetakse nn kriitiliseks põlvkonnaks, kus etniline identiteet hakkab kaduma; Eestis elavate sama generatsiooni esindajate identiteet võiks aga suuresti olla juba 1980-te lõpu ärkamisaja ja uue Eesti Vabariigi mõjutustega.

Identiteedi tugevus

Eesti ja Rootsi eestlased

Üldiselt eestlased Eestis ja vanemad inimesed ilmutasid tugevamat seotustunnet oma rahvusega. Nii tekkis teatav pingerida, mille tipus, e. kõige tugevama identiteediga olid Eestis elavad vanema generatsiooni esindajad, neile järgnes Eesti keskmine põlvkond. Keskmise grupi moodustasid võrdse identiteeditugevusega Eestis elavad noored ja Rootsis elavad vanemad inimesed. Edasi järgnes Rootsis elav keskmine põlvkond, kõige nõrgemini tundis end Eesti ja eestlusega seotud olevat Rootsi eestlaste noorem põlvkond, mis on ka igati ootuspärane. Sellist seost vanuse ja identiteedi tugevuse vahel on leitud ka paljudes varasemates töödes, mistõttu noorema põlvkonna nõrgemat rahvustunnet ei tohiks tõlgendada kui eestluse kadumise algetappi, mida paljud inimesed on arvanud ja kartnud. Siin on tegemist pigem ajastute ning ealiste erinevustega. Kindlasti ei ole rahvuslus ei Eestis ega kogu maailmas nii suure tähtsusega kui enne II maailmasõda, kuna rohkem kui kunagi varem liiguvad inimesed ühelt maalt teise nii töötama, õppima kui ka elama.

Need tulemused on saadud etnilist identiteet tervikuna võrreldes. Kui nüüd pöörduda tagasi etnilise identiteedi erinevate komponentide juurde, millest ma alguses rääkisin, siis selgus, et Eesti ja Rootsi eestlaste vahelised erinevused ilmnesid ainult etnilises eristamises, etniline uhkus oli Rootsi ja Eesti eestlasi võrreldes täiesti võrdne ja seda mitte ainult tervikgruppi, vaid ka põlvkondi omavahel võrreldes. Kui vanemas põlvkonnas oleks oodanud, et Rootsi eestlastel on isegi mõnevõrra tugevam identiteet kui nende eakaaslastel Eestis ja nooremas põlvkonnas vastupidi, siis sellist erinevust ei ilmnenud.

Eesti ja vene kooliõpilased

Ka eesti ja vene kooliõpilaste etniline uhkus ei erinenud oluliselt, samas oli vene õpilaste etniline eristamine palju madalam kui eesti õpilastel (vt tabel).

Etnilise uhkuse, etnilise eristamise ja nende summa - etnilise identiteedi keskmised erinevates gruppides

alagrupp	EU	EE	EI
Eestlased Eestis, täiskasvanud  (n = 142)	33.8	19.8	26.8
Rootsi eestlased, täiskasvanud  (n = 57)	32.7	11.7	22.2
eestlased, keskkooliõpilased (n = 113)	28.1	14.3	21.7
Eesti venelased, keskkooliõpilased (n = 122)	26.0	8.7	17.4

Märkus: EU, etniline uhkus; EE, etniline eristamine; EI, etniline identiteet

Kokkuvõte

Seega võib öelda, et samaaegselt kahes kultuuris elavate inimeste (Rootsi eestlased ja Eesti venelased) etniline uhkus ei pruugi olla sugugi madalam kui nn ükskultuurilistel, mida väidavad ka erinevad kultuurilist kohanemist kirjeldavad akkulturatsiooniteooriad. Etnilisele identiteedile võib lisanduda rahvuslik e. riiklik identiteet ilma et esimene sellest kuidagi kannatada saaks. Samas muutuvad sellises situatsioonis gruppide piirid hägusamaks. Kuna ise identifitseeritakse end kahe kultuuriga, siis ei ole “oma” grupi määratlemine enam nii lihtne ja seega ka vahetegemine oma ja teiste gruppide vahel muutub vähemoluliseks ja kohati raskekski.

Etnilised hoiakud

Sarnane tendents - hinnata kõige enam oma gruppi ja samas mitte vastandada end enamusgrupile - ilmnes vähemsugruppide seas ka etnilisi hoiakud mõõtnud “Tänava” skaalal, kus vastajatele anti võimalus paigutada erinevatest rahvustest perekonnad oma majast soovitud kaugusele. Venelased ja Rootsi eestlased nägid vastavalt eestlasi ja rootslasi enda kõrval elavaina, samal ajal kui Eesti eestlased paigutasid venelased endast võimalikult kaugele.

Identiteedi tähendus Eesti ja Rootsi eestlastel

Ehkki etnilise uhkuse tasandil oli Eesti ja Rootsi eestlaste identiteet võrdse tugevusega, erines oluliselt eestlaseks olemise tähendus, mis tuli välja intervjuudest, kus uurimuses osalejad seletasid, kas ja miks neile on tähtis olla eestlane.

Identiteedi valik või leppimine paratamatusega

Rootsi-eestlased paistsid silma enam läbimõeldud identiteediga, nad olid teinud endale selgeks, kes nad on ja mida eestlaseks olemine endaga kaasa toob. Eestlaseks olemine tähendas nende jaoks teadlikku valikut, mis võis olla raske, eriti kui vanemad selle valiku raskeks tegid, nagu üks 23 aastane Rootsi eestlanna, kelle ema oli rootslane ja isa eestlane, kirjeldas: Isa tegi mulle juba väga varakult selgeks, et ma olen eestlane. Just isa, sest see oli tema jaoks nii oluline! Kui ma noorem olin, siis ma ütlesin alati, kui keegi küsis, et ma olen eestlane. Kuna isa ütles, et sa ei ole üldse rootslane, et sa oled eestlane, siis ma tundsin, et ma pean valima, aga seda mul ei ole ju tarvis teha. Nooremana ma tundsin, et see oli nagu mingi identiteedikriis, et kas ma olen rootslane või eestlane. Kui ma olin 15, siis ma sain aru, et see on OK, ma võin olla mõlemad.

Aga seetõttu oskasid nad ka palju selgemini välja tuua eestlaseks olemise tähendust. Nii näiteks vastasid väga paljud välis-eesti intervjueeritavatest eriti just noorematest, et neile on nende rahvus tähtis: Jah, see on ju kes ma olen, ma olen ju eesti vanematelt ja see on tähtis (50n) või: Ma usun küll, et ma oleksin teist sorti inimene, kui ma oleksin ainult rootslane, see annab nagu teise perspektiivi mulle, siin Rootsis. Saab nagu rohkem aru inimestest, kes tulevad teistest maadest ja et Sul ei ole ainult see Rootsi vaade, nagu rootslased võivad olla kitsarinnalised. Kuna mina olen mõlemad, siis mul on võimalus vaadata asju mitmest seisukohast (23n).

Just seda valikut ja võimalus kuuluda kahte kultuuri väärtustasid Rootsi eestlased kõige enam. Seisukoht, et kahte kultuuri kuuluda on hea, oli valdav ja eriti selgelt teadvustatud just nooremas põlvkonnas, nii, et võiks öelda, et enamus neist kuulusid integreerunute hulka, kes osalesid mõlemas kultuuris, ja kellel oli kaks identiteeti.

Tasakaalustamaks sellist üldist positiivset nägemust teises kultuuris elamisest, tahaksin ma pikemalt tsiteerida üht 53. aastast Rootsis elavat eestlannat, kelle mõlemad vanemad olid eestlased, kes oli sündinud Rootsis, elanud vahepeal 20 a Ameerikas ja siis Rootsi tagasi tulnud: Kõige tähtsam on, et olen õige inimene. Siis ei ole ju rahvus võib-olla tähtis? Aga kui sügavamale tungida, siis on ju juured, neid ma niikuinii alati otsin ja tahan kuskile kuuluda. See on see kõige suurem probleem, et täna kui ma ütlen kellelegi, et keegi tahab oma maalt ära minna, siis ma ütlen, ära mine, sest sa kaotad kontakti oma maaga. Sest see väike side, mis mul Rootsiga oli, selle ma kaotasin, minnes Ameerikasse 20 aastaks. Nüüd ma tunnen, et ma ei kuulu enam siia. Ma ei tea, kuhu ma kuulun kuni tänapäevani, sest kui ma Eestisse lähen, siis ma olen võõras, kui ma Ameerikasse lähen, siis ma olen võõras ja kui ma siin olen, siis ma olen ka võõras. Ma ei kuulu ju õieti kuhugi. Ma olen ju üks segu! Südames ma olen ikka eestlane. Mu vanemad ja vanavanemad on ju eestlased. Aga see ühiskond, kus ma olen kasvanud, see pole ju Eesti ühiskond, sest igapäevaelu on ju Rootsis, ma ei tea ise ka, mis ma olen...

(kodumaast rääkides) Jah süda on väga Eestis. Ei, Rootsi ei ole kodumaa... see ei saa olla, sest ma kasvasin eesti kodus üles. See on koduatmosfäär, mis kodumaa kujundab. Aga see ei olnud ju ka hea niimoodi üles kasvada, sest see võib teha inimese õnnetuks.

Lisaks eelpoolkirjeldatud variantidele, oli ka neid, kes ehkki rääkisid eesti keelt ja kelle mõlemad vanemad olid eestlased, ei näinud mingit sidet enda ja Eesti vahel ega tahtnud sinna ka kunagi minna, nagu näiteks üks 50 aastane ärimees, kes ütles: ma olen ikka alati tundnud end rootslasena. Ma tunnen ennast nagu rootslane, aga ma tean, et ma olen eestlane ka (m50). Vanemate inimeste seas oli ka neid, kes ei seostanud ennast jälle kuidagi Rootsi ühiskonnaga ja küsimusele, mis ta rahvus on, vastasid: puhas eestlane, mitte üks mõhk ei ole minus rootslast (80m).

Eesti eestlased võtsid eestlaseks olemist loomuliku osana elust, nende jaoks ei olnud selles ei midagi positiivset ega negatiivset, pigem oli see paratamatus. Nad ei olnud eestlaseks olemise tähendust enda jaoks nii selgelt läbi mõelnud, mistõttu enamasti vastati küsimusele, kas ja miks on tähtis olla eestlane umbmääraselt: Ei ma ei tea. Kui ma saaksin seda kuidagi valida, aga see ei ole ju kuidagi võimalik (63m), või: Ma ei oska ütelda, kui tähtis, ma ei mõtle just iga päev, kui tähtis see on (73n), või: Ei kujutaks ennast kellegi teisena ette. Ilmselt ei ole oluline, kui ma võrdlen ennast kellegi teisega, siis ma võrdlen ennast, mitte enda rahvust. Seda ma ikka teadvustan, et ma olen eestlane, aga see ei muuda mu elus midagi (21m).

Eestluse plussid ja miinused

Kui nüüd rääkida plussidest ja miinustest, siis intervjuudest jäi kõlama mõte, et Rootsis eestlane olla on väga hea. Selle peamiseks plussiks ongi just seesama osasaamine kahest kultuurist, mis annab valikuvõimaluse; täiendav keeleoskus ja kontaktid inimestega, kellega muidu kokku ei puutuks: Mul oleks päris igav elu olnud, kui ma ei oleks eestlane, ma ei oleks Eestis saanud olla, ma ei oleks välismaal käinud sama moodi, ma ei oleks teise ühiskonda pääsenud niimoodi sisse nagu ma võisin olla Eestis (25n) või: Ilma eestlasteta või eesti keele rääkimiseta elu oleks teistmoodi, see oleks palju raskem. Mingi keele oskamine ja kultuurist aru saamine - see annab ju juurde (40m)

Uhkus ja häbi seoses eestlaseks olemisega

Ka uhkust on Rootsi eestlased eestlaseks olemise üle tundnud rohkem kui häbi. Esimene seostus eelkõige Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega, rahvuslike pühade ning Eesti kultuurisaavutustega, häbi on eelkõige tuntud viimastel aastatel Eestist tulnud noorte varaste pärast.

Miinustena nimetasid vanemad inimesed veel sõjajärgset eelarvamuslikku suhtumist välismaalastesse; noored tõid esile eestipärase nimega seotud ebameeldivad küsimused Rootsi sõprade poolt ning vanemate poolt pealesunnitud laupäevased ja pühapäevased lisatunnid eesti koolis.

Eesti eestlaste uhkus seostus eelkõige laulva revolutsiooni aegsete sündmustega, väga üksikud tõid sellele lisaks midagi erilist välja, näiteks, et Siberis olles, oli uhke olla eestlane ja et Lennart Meri üle on uhkust tuntud. Häbi oli tuntud vähe ja siis eelkõige rahvuskaaslaste sigaduste üle, kuid rääkides plussidest ja miinustest oli üsna tüüpiline vastus ka, et: (m45) Ei oskagi arvata. Mis plusse ja miinuseid ikka saaks olla ühel rahvusel. Või (m21) Ma ei oska ennast kujutada kellegi teisena. Ma ei oska midagi selle kohta öelda. Või ka (n37) Ma võiks olla küll ka keegi teine, tegelikult ei juhtuks ka midagi, ükskõik, mis rahvusest me siis ka sündinud oleme.

Kokkuvõte

Selline erinevus nii eestlaseks olemise tähtsuses ja tähenduses kui ka plussides ja miinustes, mida sellega seostati, on üsna loomulik. Võttes arvesse, et Rootsi eestlaste jaoks, eriti kui nende vanemad on erinevatest rahvustest, on eestlaseks olemine teadlik valik, Eesti eestlastele aga loomulik ja paratamatu elu osa, mida hästi muuta ei saa.

Eesti eestlased tõid oma identeeti kirjeldades välja veel selle, et väga oluline oli enda vastandamine venelastele. Kui Rootsi eestlased, va vahest vanem põlvkond ei vastanda ega hästi saagi vastandada ennast rootslastele, olles ise osa neist, siis eestlaste jaoks oli see teistele vastndumine väga oluline osa enda kuuluvuse teadvustamisel, mis avaldub ka mõnevõrra tugevamas etnilises eristamises.

Ja kindlasti on see vastandumine ja endasse sulgumine eestlaste juures veel paremini põhjendatud kui teistel rahvustel ja seda eelkõige rahvuse kadumise hirmu ja Nõukogude okuptasiooni arvestades. Rootsi eestlastel oli eestlaseks jäämine küll väga oluline, aga vähemalt nooremate jaoks ei tähendanud see otseselt eestluse säilimist, ehkki vanemad välis-seestlased väljendasid ka seda vaatepunkti. Kui nende jaoks tähendas eestluse säilitamine mitte nii reaalset igapäevast tegutsemist, ja igapäevast vastandust teis(t)ele grup(p)i(de)le, vaid pigem selle välja näitamist, et ollakse eestlased, nii, et mõnes mõttes võib ka öelda, et välis-eestlastele on eestlaseks olemine enese väljendamise võimalus, siis kodu-eestlaste jaoks tähendab see pigem igapäevast elamise viisi.

Eestluse alused

Kui väga konkreetsetest asjadest rääkida, mis eestlaseks olemisega seostusid, siis Eesti eestlastele tähendas see enamasti maakohta, olgu siis isa- või vanaisakodu, Eesti loodust, millega sageli tunti end suisa olemuslikult seotud olevat. Rootsi eestlaste intervjuudest, eriti vanemate inimeste omadest kerkis aga mitmeid kordi uuesti esile mõte, et see pole enam see maa, sarnane idee kõlas ka mitmetes noorte välis-eestlastega tehtud intervjuudes, ehkki nende võrdluspilt rajanes mitte oma kogemusel, vaid vanemate poolt räägitul ja eesti koolis õpetatul, kus Eestist oli maalitud ideaalpilt kui kõige ilusamast muinasjutumaast, kus “kõik õitseb ja haljendab” ehk nagu üks 20 aastane noormees ültes: Me sõitsmie läbi Kunda, mitmetest vabrikutest mööda - see ei olnud minu Eesti! Minu Eesti, mida ma olen õppinud, on üliilus. Lauludes ideaalina. Eesti koolis on alati õpetatud, et Eestimaa on kõige ilusam maa Ja siis näeb see välja nagu kõik lagunenud, sotsialismi maad - see oli pettumus. Me oleme seda arutanud siin lokaalis, et mille eest me oleme võidelnud, seda Eestit enam ei eksisteeri Minu pilt Eestist on 50 aastat vana.

Rootsi eestlastele seostus eestlaseks olemine ennekõike vanemate, vanavanemate, teiste eestlastega.

Huvitav, et ajalugu ja keelt, mida muidu on ikka peetud eestluse lahutamatuteks osadeks, inimesed üldjuhul ise välja ei toonud. Keeleoskust siiski peeti nii Eestis kui Rootsis eestlaseks olemise tingimuseks.

Üldine kokkuvõte

Eestlaste uhkuse- ja seotustunne oma grupiga on võrdne nii Rootsi eestlaste kui ka Eesti venelaste etnilise uhkusega. Nii Rootsi eestlased kui siinsed venelased on ka kolmandas põlvkonnas suutnud säilitada üllatavalt tugeva seotustunde oma päritolugrupiga. Samas eksisteerivad suured erinevused oma ja teiste gruppide vahel vahetegemises, mis vähemusgruppide liikmetele oli selgelt väiksema tähtusega. Ehkki keskmiselt ei olnud Eesti eestlaste hoiak teiste etniliste gruppide suhtes negatiivsem kui Eesti venelastel ja Rootsi eestlastel, vastandasid eestlased end siiski selgelt venelastele ja pidasid oma ning teiste rahvuste vahel vahetegemist olulisemaks kui väliseestlased ja Eesti venelased.

Suured erinevused ilmnesid ka eesti identiteedi tähenduses Rootsi ja Eesti eestlastele. Kui esimestele oli see võimalus, mida sai vajadusel (Eestis olles, teiste väliseestlastega suheldes) nö näidata, mis andis neile võimaluse rikastada oma elu, siis Eesti eestlastele oli eesti identiteet paratamatus, millega tuli leppida ja võimalusel selle üle uhke olla. Väga erinevad olid ka nö identiteedi keskpunktid, mille läbi Rootsi eestlased ja Eesti eestlased end sidusid. Kui eestlastel oli selleks maa, siis väliseestlased tundsid, et Eestimaa ei ole enam see maa, millega nemad ennast kunagi identifitseerisid ja pidasid endi jaoks enamasti olulisimaks sidemeks Eestiga sugulasi ja sõpru.

Seega on eesti identiteet mitmepalgeline, see peaks endasse mahutama nii siinsete eestlaste veidi suletud uhkustunde paratamatu fakti üle ning väga tiheda seotustunde Eestimaaga kui ka väliseestlaste tänases Eestis veidi pettunud, samas uhke ja läbimõeldud eestluse. Rääkides Eesti identiteedist, tuleks sellele lisada veel siinsete venelaste kaksikidentiteet, mis erinevate uuringute järgi peab oma koduks ja kodumaaks Eestit, kuid samas on kultuuriliselt ja keeleliselt seotud vene päritoluga ning loomulikult kõigi nende vähemusrahvuste, keda Eestis elab üle saja, nägemused Eestist, mida selles töös ei ole üldse puudutatud.