Rahvuslikust identiteedist ja integratsioonist "ab initio"

Rahvuslikust identiteedist ja integratsioonist ab initio

Kui me tahame mõista, mis on rahvuslik identiteet, pole mõtet küsida seda Lääne-Euroopa suurriikide käest. Just nende arvamus on see “Euroopa arvamus”, mida järgimata me ei julge sammugi astuda. Kuid küsida neilt, kuidas määratleda rahvuslikku identiteeti, on sama, mis pärida tuareegilt, kuidas paremini ehitada purjepaati.

Eestlastele on rahvuslik identiteet ja selle säilitamise võimalikkus viimase paarisaja aasta jooksul olnud igapäevane praktiline eksistentsiaalne probleem, mitte abstraktse targutuse objekt. Oleme pidanud leidma vastuseid ja praktilisi lahendusi küsimustele, mille püstitamiseni pole enamik Euroopa rahvaid veel jõudnudki. Neil pole selliste probleemide mõistmiseks vajalikke mõisteidki. Näiteks mahutatakse üheainsa rahvusvähemuse mõiste alla nii rahvusvähemus kui vähemusrahvus, rääkimata praktiliselt olulisest oma riiki omavate ja mitteomavate rahvusvähemuste eristamisest. Milleks see oluline on, seda illustreerib Paul Goble’i kirjutis mustlaste eksterritoriaalsest kultuuriautonoomiast Venemaal 5. mai Sirbis. Vähemusrahvuse ja rahvusvähemuse ühte patta panemine teeb võimalikuks territoriaalse autonoomia totaalse asendamise eksterritoriaalse kultuuriautonoomiaga, jättes seega Venemaa väikerahvad oma kodust ilma.

Inimese vaated ja käitumise, seega inimese sotsiaalses mõttes, määravad tema vajadused. Ses suhtes programmeeritakse indiviid kahel viisil: pärilikku infot, pikaajalist mälu kannavad geenid, mis määravad inimese kui bioloogilise olendi käitumise; suhteliselt lühiajalist sotsiaalset mälu (muutumise aeg – paar inimpõlve) kannab geneetiliselt tagatav, kuid sotsiaalselt programmeeritav mehhanism, mida võiks nimetada ka emotsionaalseks mäluks. See avaldub inimeste universaalses võimes ja kalduvuses märgistada teatud esemed, tegevused, mõisted emotsionaalselt nii, et nendega kokkupuutumine neid emotsioone taastekitaks. Kuna samad objektid märgistatakse ka sõnaliselt, tekib emotsioonide ja sõnade sünergism, mille avaldumist nimetatakse kultuuriks. Seega võib seda mehhanismi nimetada ka kultuurimäluks. Inimese emotsionaalse sfääri väljakujunemine varases lapsepõlves annab sellele kollektiivsele mälule sotsiaalse evolutsiooni mehhanismile vajalikud omadused: inimese eluiga ületava püsivuse koos vajaduse ja võimalusega teha selle sisus ikka jälle korrektiive. See mälu on kollektiivne, sest selle mälu sisu määravad looduslik ja sotsiaalne keskkond, millega laps üles kasvades kokku puutub. See emotsionaalne kollektiivne ühismälu – ühine kultuur – ongi rahvuse kujunemise aluseks.

Rahvus tekib siis, kui end selle ühismälu baasil teadvustatakse, kui tekib kollektiivne minateadvus ja inimene hakkab end identifitseerima selle kollektiivi, grupi kaudu. Milliseid konkreetseid sümboleid ta sel juhul kõige olulisemaks peab, sõltub rahva ajaloolisest kogemusest. Pikaajalise omariiklusega rahval võib selleks olla riik, pidevalt võõra võimu alla olnud rahval ei saa see kuidagi riik olla. Igal juhul toimib iga selline sümbol kui kultuurimärk, antud kultuuri kuuluv märk, ja muutub vaid koos kultuuri kui tervikuga.

Rahvusteadvuse tekke ja ajakirjanduse laialdasema leviku ajalise alguse lähedus on lubanud väita, et rahvusteadvus on kunstlikult tekitatud. Selle kokkulangevuse põhjus on siiski mujal: mina-teadvus ei saa tekkida, kui ei saada teadlikuks meie-ühtsusest ja teiste-erinevusest. Lisaks eeldab kultuuriliste tegurite esiletõus toidu, eluaseme ja muude bioloogiliste vajaduste rahuldamise teatud taset. Asi ei pea olema kombatav, puust ja punaseks värvitud, selleks et reaalselt olemas olla. Reaalne eksistents väljendub tagajärgede reaalsuses, reaalselt eksisteerivaid asju ei saa ignoreerida või suvaliselt muuta.
Meie ühiskonnauurijate arvates (on küsitav, kui palju nad ise üldse midagi arvavad, pigemini näivad nad järgivat Euroopa “suuniseid”) on aga rahvus just selline paberil välja mõeldud asi. Igatahes on nii TPÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi direktor Raivo Vetik (Postimees 28.04.2000) kui Tartu ülikooli sotsioloogia magistrant Mari Uba (Sirp 20.04.2000) valmis Euroopa Ühenduse soovi arvestades paari aasta jooksul korraldama Eesti ülemineku seniselt “kultuurilis-rahvuslikult identiteedilt” (“etniliselt rahvusriikluselt”) “poliitilisele (end riigi kaudu identifitseerivale – T. K.) identiteedile” (“poliitilisele rahvusriiklusele”). Osa uurijaid (A. Kirch jt.) kuulutas juba aastaid tagasi, ilmselt nendelesamadele soovidele vastu tulles, et muulaste integratsioon ongi juba praktiliselt lõppenud. Ilmselt see ongi õige tee EÜ (ja kõigi muude) ogarate soovitustega ringikäimiseks ja selleks pole meil kogemusi vaja kelleltki laenata. Kuid peaksime ette vaatama, et ise sellesse lõksu ei lange – ei hakka ise seda juttu tõsiselt võtma. R. Vetik, vastusena David Vseviovi kahtlustele Eesti integratsioonipoliitika tulemuslikkusest, süüdistab teda “oluliste mõistete” diskrediteerimises. Ametlik integratsioonipoliitika on seega muudetud ideoloogiaks, millele (mitte)vastavust loetakse otsustavaks argumendiks ning mille üle arutledagi on patt. Samas on Vetiku jaoks “uskumatu ja hämmastav” küsitluse tulemus, mille kohaselt 46 protsendi eestlaste arvates oleks mitte-eestlaste lahkumine Eestile kasulik, samas kui vaid 2 protsenti ei poolda Eesti kodanike arvu suurenemist mitte-eestlaste hulgas. Tekib küsimus, miks Vetik (ja mitte ainult tema) jagavad teistele õpetusi asjas, millest nad aru ei saa. See 46 protsenti näitab, et vaatamata mitmeaastasele intensiivsele ajupesule, tunnetavad inimesed hästi identiteedi-probleemi reaalsust ning sellest tulenevaid ohtusid, 2 protsenti aga näitab, et peaaegu kõik saavad aru vajadusest lahendada see probleem Eesti-siseselt ning on lahenduste otsimiseks valmis ja konstruktiivselt meelestatud. Kas keegi polnud teadlik, et see nii on? Ja mis on selles halba, et me peame seda kohe kiiresti muutma? Ja mis suunas?

Eesti probleemiks on kahe erineva ligilähedaselt võrdse kandepinnaga konkureeriva kultuuri olemasolu. Ajal, mil multikultuurilisus pole mitte ainult moesõna, vaid ka tegelikult laialdaselt levinud, võib küsida, milles on siis probleem? Aga selles, et praeguses Eestis on kultuuride vastastikune vahekord selgelt reguleerimata, täpsemini – üldaktsepteeritud tasakaaluseisundit ei ole välja kujunenud. Eesti ühiskonna seisund meenutab sageli ette tulevat olukorda loomariigis: karja territooriumile on ilmunud uus tugev isasloom, kes püüab väljakutsuvalt käitudes karja senise juhi positsiooni kahtluse alla panna. Senine juht on vana või hiljutisest haigusest kurnatud ja ebakindel ega suuda kohe sissetungijat minema kihutada või temale kohta kätte näidata. Karjas tekib määramatusetunne, pingeseisund – ühtäkki võib iga käitumine olla väär. Kõik on pinevas ootuses – millalgi peab algama saatuslik kokkupõrge.

Millest selline analoogia? Tuletan veel kord meelde: enesemääratlus ei ole ratsionaalne, vaid emotsionaalne, seetõttu on suhtumine nii võõrasse kui oma kultuuri emotsionaalne. Esimest tajutakse seetõttu võõrastava ja vaenulikuna, teist kaitsva ja kodusena. “Me tunneme pidevat vajadust elada kooskõlalises maailmas. On koormav – nagu me seda teame Aschi klassikalistest eksperimentidest – tunda end maailmas, mis on meie vaadetega vastuolus. Seetõttu püüded teisi veenda, “harida” või ümber kasvatada, või – teiselt poolt – hukka mõista, välja tõugata, karistada või isegi tappa, näivad väljendavat laialt levinud tendentse.” (E. E. Boesch “Symbolic Action Theory and Cultural Psychology”, lk.112.) Selles tõdemuses seisnebki veidi müstifitseeritud vormi mähitud kujul Huntingtoni “tsivilisatsioonide kokkupõrke” kogu olemus. On vaja kogu Lääne ignorantsust selles küsimuses, et sellisest triviaalsest tähelepanekust kujundada teaduslik sensatsioon. Identiteediprobleem on olemas, selle tagajärjed võivad olla tõsised ja neid ei saa ignoreerida – see on Huntingtoni sõnumi Läänt šokeerinud sisu. Pole ju etniliste konfliktide olemasolu iseenesest kellelegi saladuseks, kuid nende uurimisega tegelevad teadusasutused (muu hulgas näiteks eelmainitud Aschi-nimeline keskus – The Solomon Asch Center for the Study of Ethnopolitical Conflict) käsitlevad etnilisi konflikte enamasti kui ühiskondlikku käitumishälvet, mitte kui inimese olemusest tulenevat ühiskonna poolt vältimatult makstavat tasu inimühiskonna mitmekesisuse eest.

Eelkirjeldatud põhjusel peidab iga kokkupuude võõra kultuuriga endas ka konfliktiohtu, seda suuremat, mida ulatuslikum on see kokkupuude ja mida erinevamad on kultuurid. Pidev sunnitud kooseksistents tekitab üldist stressi ja viib konfliktide ning segregatsiooni või assimilatsioonini. Konfliktideta multikultuurilisus, sel määral, kui see üldse võimalik on, eeldab omaks võetud enesepiirangut. Üldjuhul inimene, kes asub elama teise kultuuriga rahva sekka, teeb seda täies teadmises, et tema väärtushinnangud ei pruugi väljaspool tema kodu kehtida ja et tal tuleb sellega arvestada. Vastuvõtva maa elanike sallivus sõltub omakorda nende vaadetest ja ajalookogemusest, kokkuvõttes jällegi kultuurist; sallivuse/sallimatuse määr ja vastavad käitumisnormid on kultuuriliselt determineeritud.

Eesti, nagu kirjutab ka Juhan Sillaste (Postimees 22.05.2000), on aastasadu olnud multikultuuriline maa ning kultuurilise sallivuse propageerimine, nii nagu seda viimasel ajal on kombeks teha, on sissemurdmine avatud uksest. Tingimustes, kus 160 000 eesti peret oleks nõus naabrilapsele eesti keelt õpetama, ligi 20 protsenti eesti peredest võtaks keeleõppeks vene lapse koolivaheajal kuuks ajaks oma perre mingit kasu saamata (Eesti Päevaleht 28.06.2000) – neis tingimustes on raske mõista, mida peetakse silmas, kui pidevalt rõhutatakse, et integratsioon eeldab eestlaste vaadete muutumist. Meid on raske rabada sellise näitega rahvuslikust tolerantsist nagu Kanada sikhist politseinikule antud võimalus kanda tööl turbanit (R.Vetik), me oleme suuteliselt rahulikult taluma ka Eesti (taas)okupeerimise avalikku tähistamist – asi, mis vaevalt oleks võimalik üheski Euroopa riigis, Venemaast rääkimata. Lääneriikide ettekujutus endast kui äärmiselt tolerantsest ja võõrastesõbralikust maast on tegelikult järele proovimata – on teadmata, mis jääks sellest tolerantsist järele siis, kui riik püüaks, viitega sisserändajate huvidele, piirata prantsuse keele ametlikku kasutust Prantsusmaal või keelata inglastel pubides ja jalgpallivõistlustel käimist. Mõlemad kitsendused – või nende analoogid – oleme me läbi elanud. (Vahemärkus: on ühtaegu nii lõbustav kui kummastav lugeda osa eesti ühiskonnateadlaste uku-ralf-tobilikult tõsimeelseid kommentaare “rassismipuhangule Eestis” seoses kaunist neegritarist välisüliõpilase solvamisega mingi juusteta ja ajudeta kamba purjus liikme poolt (Eesti Päevaleht 18.05.2000). Sellise käitumise taga ei olnud kindlasti mingit sotsiaalset kogemust – ei saa tekkida mingit püsivamat emotsionaalset suhet millessegi, millega ei ole olnud mitte mingeid kokkupuuteid. Tegemist sai olla vaid sallimatuse mängimisega, “sest mujal tehakse nii”. Tõeline sotsiaalne probleem, mis seisab selle käitumise taga, on seega suure osa eestlaste alaväärsuskompleks ja täielik vaimne iseseisvusetus – asi, mis antud kaasuse korral kehtib võrdselt nii selle purjus päti kui tema käitumist analüüsinud teadlaste kohta.)

On veel üks sallivuse taset määrav ning identiteediprobleemi tegeliku sügavuse mõistmiseks ülioluline tegur, millest eeltsiteeritud E. E. Boesch ei kirjuta – tõenäoliselt seepärast, et ta pole sellega kokku puutunud – ja see on eksistentsiaalne hirm oma kultuuri tuleviku pärast. See ei erine millepoolest vanemate murest oma laste tuleviku pärast ja kui siin on silmapiiril mingi reaalne oht, siis on just see tunne domineeriv ühiskonna sallivuse määra piirav asjaolu. Eestis on see just nimelt nii. Ja see reaalne oht seisnebki selles, et valdav osa nn. eestivenelastest käsitleb Eestit kui kultuuriliselt hõlvamata, kultuuride vabale konkurentsile avatud ala. Eesti riigi kohus kaitsta riiklikult Eestis eesti kultuuri on pideva ründe all, kõigi nn. inimõiguste rikkumisena kvalifitseeritavate tegude sisu seisnebki riigi vastavates arglikes katsetes. Kustkohalt kulgeb rindejoon? See läheb mööda keelt, ajalootõlgendust, binaarse-ternaarse kultuurisüsteemi erinevustest tingitud erinevaid arusaamu seaduslikkusest, ühiskondlikust kokkuleppest, riiklusest, demokraatiast, mööda kunstipärandit, kunstimaitset jne. jne., mööda enamikku väärtushinnanguid.

Nagu ütleb Tallinnas 1998. aastal ilmunud venekeelse uurimuse “Eesti ja Venemaa, eestlased ja venelased – dialoog” üks väljatoodud põhitulemusi: “venelased suhtuvad ärritusega kõigesse eestilikku” – mispeale uurimuse autorid soovitavad anda kohe tingimusteta kodakondsus kõigile siin elavatele muulastele. Ja see, kui uskuda autoreid, keda kõiki pole isu ega ruumi siinkohal üles lugeda, peaks tõstma eesti ühiskonna stabiilsust!

On aga olemas erijuht, mida ma seni nimme pole puudutanud, mille korral kultuuride konflikti oht langeb ära. See sünnib siis, kui kultuuridevahelised erinevused puuduvad. Sisuliselt on siis tegu üheainsa ühtse kultuuriga, kõik erinevused – nii palju kui neid on – on kultuurivälised, kuuluvad mittekultuuri sfääri. Kuivõrd kultuuri sisu, see, mida emotsionaalselt väärtustatakse, oluliseks peetakse, on n-ö. ühiskondliku kokkuleppe – ehkki see on küll enamasti mitteteadlik – küsimus, siis on teoreetiliselt selline olukord täiesti võimalik. Veel enamgi, mingis mõttes on selline seisund ju ühiskondliku arengu loomulik lõppseisund – kui me eeldame, et nagu igal elusal organismil, on ka ühiskonna eluiga lõplik. Kultuuride ühtlustumine tähendab ühiskonna entroopia järsku kasvu, tema “soojussurma” – ainuvaldavaks saab madalakvaliteediline ühetaoline info(müra). Seetõttu on seni ühiskultuuri praktiline teostamine ebaõnnestunud – meenutagem näiteks suurejoonelise ühtse nõukogude kultuuri loomise ebaõnnestunud katset. Kuid kui ühiskonna arengut edasiviiv loov energia raugeb, siis on selline lõpptulemus täiesti mõeldav.

Ühiskonna arengu sellise stsenaariumi on visandanud Francis Fukuyama oma “Ajaloo lõpus” (Looming, nr. 3, 1990, lk. 375–388) ning ehkki tema lähtepunkt on sootuks teine, on Fukuyama lõpptulemuse hindamisel täpne. Tsiteerin: “Ajaloo lõpp on väga kurb aeg. Võitlus tunnustamise eest, valmisolek riskida eluga puhtalt abstraktse eesmärgi nimel, maailmaulatusega ideoloogiline võitlus, mis sünnitas riskivaimu, julgust, kujutlusjõudu ja idealismi, asenduvad majandusliku arvestusega, tehniliste probleemide lõputu lahendamisega, keskkonnaküsimustega ja väärastunud tarbijanõudluse rahuldamisega. Postajaloolisel ajal pole ei kunsti ega filosoofiat, on üksnes pidev hoolekandmine inimajaloo muuseumi eest.”
Veelgi kurvem on pilt siis, kui küsida, milline saab olla sellise universaalkultuuri sisu ning vahetatava informatsiooni tase ning kõige selle sotsiaalsed tagajärjed. Seetõttu on mõneti kummaline, et kultuurikonflikti seesugune “lahendus” näib olevat sotsiaalseid probleeme oma prioriteediks pidava Mõõdukate erakonna ideaaliks.

Kuid ühiskonna areng on looduslik protsess ja siin pole tähtis see, milline areng meile meeldib ja milline mitte, oluline on mõista, mis tegelikult tuleb, või vähemalt, millised arenguteed on võimalikud. Huntington ja Fukuyama on ühiskonna arengustsenaariumi kaks piirjuhtu. Üks kirjeldab noort ja elujõulist, teine vananevat ja hääbuvat ühiskonda. Tahtes ennustada lähitulevikku, tuleb meil lähtuda ühiskonna praegusest seisundist.

Tiit Kärner,
Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur