Mis paneb Eestimaa rahvusvähemusi muretsema täna

Mis paneb Eestimaa rahvusvähemusi muretsema täna ?

Käesoleva ettekande eesmärgiks on vaadelda viimase paari - kolme aasta jooksul toimuvat Eesti Vabariigis, keskendudes mitte niivõrd venelaste ja vene keele probleemidele, kui teistele rahvusvähemustele.

Et mu ettekanne selgem oleks siis mainin, et esindan siin Eestimaa Rahvuste Ühendust kui vanimat 49 rahvusvähemuste organisatsiooni ühendavat assotsiatsiooni. Eestimaa Rahvuste Ühendus on asutatud  1988.a. ning ta toetas aktiivselt eestlaste püüdlust taastada iseseisev riik. Eestimaa Rahvuste Ühendus pani aluse paljude rahvusvähemuste organisatsioonide tekkele. Eestimaa Rahvuste Ühenduse initsiatiivil  asutati 1993.a. Eesti Vabariigi Presidendi juurde rahvusvähemuste ümarlaud ja võeti vastu Vähemusrahvuste Kultuurautonoomia seadus.

Samuti aitavad minu ettekannet mõista 2000.a. rahvaloenduse andmed, mille järgi on Eestis 344 000 venelast, 29 000 ukrainlast, 17 000 valgevenelast, 12 000 soomlast, 2600 tatarlast, 2300 lätlast, 2200 poolakat, 2150 juuti, 2100 leedulast, 1900 sakslast, 1500 armeenlast. Teisi rahvusi on alla tuhande. Kokku on Eestis üle 120 erineva rahvuse, kellest umbes 40 omavad oma rahvuslikke organisatsioone. 

Rahvusvähemuste esindatuse ja kaasatuse küsimus

Eesti rahvusvähemuste esindatuse ja kaasatuse küsimuse probleem on olnud alati aktuaalne.

Alates 1993.a. on toiminud EV presidendi juures rahvusvähemuste ümarlaud, mis kahjuks 2000.a. formeerus ekspertide ja poliitikute ümarlauaks. Alates 2003.a. juunist on lisaks ekspertidele – poliitikutele kaasatud siiski kõik rahvusvähemused. Siiski on probleemiks ümarlaua töövõime ja võimalused näidata seadusandlikku initsiatiivi. Tihtipeale kujunevad ümarlaua istungid omamoodi jututubadeks. Teisest küljest puuduvad ka mehhanismid ümarlaua töö efektiivsemaks muutmiseks.

EV Kultuuriministri juures tegutseb 1996.a. rahvusvähemuste nõukoda. Paraku on ta nõuandev organ, mis koguneb umbes neli korda aastas või harvemgi.

EV Rahvastikuministri juures on tegutsenud  rahvusvähemuste ja rahvuspoliitika nõukogu. Paraku käib ta koos harva.

EV Haridusministeeriumi juures on moodustatud rahvusvähemuste küsimustes nõukoda, mis paraku pole viimased kolm aastat koos käinud.

Probleemistikku kokkuvõttes võiks öelda seda, et rahvusvähemused nagu oleks esindatud. Samas aga on nende hääl üsna formaalne ja sümboolne, mõnikord jääb mulje, et nõukodasid kasutatakse vaid n.ö tühjaksrääkimiseks. Siiski arutatakse nõukodades erinevaid seadusprojekte, seega puhtformaalselt on erinevatel seadusandlikel initsiatiividel legitiimsus olemas. Samas aga seadusprojektid tulevad siiski ülevalt alla, seega rahvused pole ise piisavalt kaasatud seadusloomeprotsessi. Samuti on probleeme rahvusvähemuste esindatusega erinevate rahvusvähemusi puudutavate rahaliste projektide elluviimisel ja väljatöötamisel.

Rahvusvähemuste ja seadusandluse küsimus

Eestis on probleemiks, et rahvusvähemusi puuduv seadusandlus pole piisav ja tegelikkuses ei ole juriidilises mõttes rahvusvähemusi Eestis olemas. Alates 1993.a. toimib Eestis Kultuurautonoomia seadus, mis paraku ei toimi ja nõuab parandamist. Samuti puudusid kuni 2003.a. maini tal rakenduslikud osad, näiteks kultuurautonoomia valimiste kord. Seaduse kaheks oluliseks puuduseks on  asjaolu, et autonoomiat saavad kehtestada vaid need rahvused, keda on rahvusnimekirja kantud enam kui 3000, samuti peavad olema kõik nimekirja kantud olema EV kodanikud. Viimane asjaolu lõhestaks rahvuslikud kogukonnad. Praegu taotlevad kultuurautonoomiat soomlased.

Eestis elavad rahvused on samas veendunud, et oleks vajalik ka rahvusvähemuste seadus, praeguseks on olemas ka vastav seadusprojekt. Seadus oleks vajalik, et määratletaks ära kogukondade rahastamisküsimused, samuti jääks siis ära lõputu rahvusvähemuste kogukondade lõhenemine. Riigil tekkiks partner, kellega läbirääkimisi pidada, tugevneks kogukonna sisene demokraatia. Praegu on rahvusvähemused registreeritud mittetulundusühingute seaduse järgi ja seega võrdselt koheldatavad näiteks koerakasvatajate seltsiga.

Rahvusvähemuste ja hariduse küsimus

Eestis elavatel rahvusvähemustel pole võimalik saada haridust emakeeles, st. puudub võimalus ka valida fakultatiivaineks oma emakeel. Siiski on viimasel paaril aastal astutud samme, et selline võimalus oleks olemas. 2001.a. haridusministri määrusega on võimalus ja õigus emakeele õppeks eesti keelses koolis kui rahvusrühma lapsi on 10. Näiteks Tallinna Mustamäe linnaosa leedukeelsed lapsed kui neid on 10 võivad õppida fakultatiivselt leedu keelt. Vastavat määrust on kavas rakendada 2003. aasta sügisest. Siiski peab mainima, et Eestis tegutsevad venekeelsed koolid ja ka Tallinnas vene keelne Juudi Gümnaasium, viimases õpetatakse jiidishit. Koolid on riigi finantseerimisel. Ka on Tallinnas kaks soome - ja üks ingliskeelne kool, need koolid on erakoolid.

 Eestis elavad rahvusvähemused kasutavad emakeele õppeks pühapäevakoole, mis tegutsevad ligi 20 rahvusrühma juures. Pühapäevkoolidesse  kogunevad õpilased kord nädalas, et õppida rahvuskeelt- ja kultuuri. Koolid tegutsevad suurelt jaolt entusiasmist, äärmiselt nõrga finantstoetuse juures. Suurprobleemiks on siin asjaolu, et Eestis puudub seadus pühapäevakoolide registreerimiseks ja järelikult pole alust ka neid koole finantseerida.

Rahvusvähemuste finantseerimise küsimus

Rahvusvähemusi finantseeritakse riigieelarvest, kohaliku omavalitsuse eelarvest ja mitte-eestlaste integratsiooni sihtasutuse poolt.

Riigieelarveline toetus on püsinud viimastel aastatel üsna ühesugusena, kokku 2 miljoni krooni ümber aastas. Keskelt läbi saab üks kogukond 10 – 15 000 ehk krooni aastas, s.t alla 100 EURO. Seda on üsna vähe, sest ühe riigiametniku kuupalk on keskmiselt samapalju. Samuti kaasnevad selle rahaeraldusega see probleem, et kellele ja kui palju raha eraldada, samuti on tõsiseks mureks, et seda vähestki rahasummat ei saa ette planeerida ja , et raha saavad kogukonnad kätte alles mais – juunis. Kogukondade kõige aktiivsemaid tegevusperioode on aga jaanuar – aprill.

Praeguseks on asjad liikumas selles suunas, et riigitoetus võiks olla baastoetus, s.t sellest ei peaks organiseerima vahetult üritusi. Seega saaksid kogukonnad seda summat kasutada üüri maksmiseks, telefonikulude katteks jne.

Kohaliku omavalitsuse toetus on projektide s.t ürituste läbiviimiseks nagu ka integratsiooni sihtasutuselt saadav toetus. Kahjuks korraldatakse seda läbi konkursside ja teinekord võivad need olla kogukondadele väga valusad.

Rahvusvähemuste ja meedia küsimus

Rahvusvähemuste ja meedia probleemistik on Eestis üks lõputu diskussiooniküsimus. Riigi poolt on olema üks vene keelne raadiokanal ja riigitelevisioonis 1, 5 tundi venekeelseid saateid. Vene raadios on iga nädal pool tundi valgevenekeelseid saateid ja 1,5 tundi ukrainakeelseid saateid. Samuti on raadios kord kuus oma pooltunnid armeenlastel ja juutidel. Eestis ilmub 2 üleriigilist venekeelset päevalehte ja üks nädalaleht.

Parku teised rahvusvähemused oma kirjutavat meediat ei oma, sest riik ei pea seda vajalikuks. Oma emamaade toetusel ilmuvad kord kuus ajalehed soomlastel ja juutidel.

Probleemiks on asjaolu, et muukeelset meediat on proportsionaalselt vähe. Viimane tekitab olukorra, et peale eesti- ja venekeele, pole ükski keele Eestis kuidagi aktsepteeritav. Psühholoogiliselt oleks väga vajalik nii eestlastele kui venelastele, et Eesti Televisioonis oleks 10 minutit ukrainakeelseid saateid, või et ilmuks kord kaks kuus ukraina või valgevenekeelne ajaleht.

Samuti on probleemiks rahvusvähemuste eluolu kajastamine meedias. Enim leiab kajastamist kas rahvuste folkloorne pool ( eksootika) või kriminogeenne pool.

Rahvusvähemuste ja demokraatia küsimus

On Eestis üks valusamaid küsimusi. Kuna Eestis on rahvusvähemused registreeritud mittetulundusühingute seaduse järgi siis toimub lõputu kogukondade lõhenemine ja kaklemine. Probleemiks on asjaolu, et valimistel aastakoosolekul kaotanu ei jää opositsiooni vaid astub kõrvale asutab sõbraga uue mittetulundusühingu ja hakkab konkurentsi pakkuma, suuremalt kogukonnalt rahasid ära tõmbama. On kurb, et seda nimetatakse demokraatiaks. Olen sügavalt veendunud, et rahvused ei saa olla ka konkurentsi objektiks. Rahvustele on vaja anda võimalus oma kogukonna dünaamiliseks arenguks.

Puudutades veel seltsi sisest demokraatiat siis on probleemiks aastakoosolekute, juhatusekoosolekute toimumine või mittetoimimine. Viimased on tingitud eelkõige asjaolust, et inimestel puudub ühiskondlikesse organisatsioonidesse kuulumise kogemus.

Rahvusvähemuste ja rahvusliku identiteedi küsimus

Probleemiks on siin asjaolu, et rahvuslikud kogukonnad on väikesed ja haaravad väikest osa rahvuslikust kogukonnast. Siin on probleemiks asjaolu, et inimestel puudub vajadus kuuluda kogukonda, mis omakorda tuleneb eelkõige nõrgast rahvustundest. Eestis elavatel rahvustel on reeglina rahvusteadvus üsna madal, sest Eestisse pole tuldud ju säilitama oma keelt ja kultuuri, samuti puudub rahvusvähemustel humanistlik rahvuslik intelligents.

Probleemiks on ka asjaolu, et Eestis elavad rahvusvähemused venestuvad. Viimasel kümnel aastal on see isegi suurenenud. Seega võib öelda, et Eestis elavad rahvusvähemused muutuvad venekeelseks, mida tingib eelkõige nende suunatus venekeelsele haridusele. Riigile on see muidugi probleemiks, sest nii toimub erinevate rahvuste integratsioon Eesti ühiskonda läbi vene keele mitte otse läbi eesti keele. See tähendab, et piltlikult saab poolakast siin enne venelane või venekeelne inimene ja alles siis eestikeelne. Võiks aga olla vastupidi ja siis oleks ka Eestis elavatel rahvusvähemuste kogukondade rahvustunne tugevam. Eestile on oma rahvuskeelt oskavad ja rahvuskultuuri väärtustavad rahvakillud väga vajalikud. Vaid nemad suudavad mõista Eesti rahvuskultuuri ja eestlasi nii nagu oli ka see aastail 1988 – 1991. Kõige halvem on Eestile juurtetu, kultuuritu venekeelne mass, kes mõistmatus identiteedikriisis vaevleb ja kellega lõputult spekuleerida saab.